Jumalal on vaba voli vastata

Jh 16:23b–28
Pühapäeva perikoop esitab meile üleskutse palveks, lisades õhutusele omapoolse kinnituse ja julgustuse. Palve ja palvetamine on teemad, millega oleme kristlastena lähedalt seotud ja kokku puutunud. Palvetamist on meile õpetatud ja sellega oleme enamasti kõik vaeva näinud. Oleme palvetamise üle juurelnud ning selles edasimineku teid ja võimalusi otsinud.
Kuid miks me üldse palvetame ja palves Jumala poole pöördume?
Püüab ju tänapäevane inimene enamasti oma jõu ja oskustega hakkama saada. Ta usub rohkem endasse ja oma võimetesse kui Jumalasse. Sugugi vähe pole selliseid minakeskseid inimesi, kes peavad koguni alandavaks Jumala palge ette tulla ja Temalt midagi paluda.
Palve mõte ja väärtus saavad olulisteks alles siis, kui omatakse objekti, kelle poole pöörduda, kui ollakse kohtunud Jumalaga. Sellisele inimesele saab palve keskseks jõuallikaks tema elus ja tegevuses. Palve läbi loome sideme Jumalaga ning võtame Temalt vastu Tema ande ja arme, mis meile muul viisil kättesaadavad ei ole.
Evangeeliume lugedes märkame, millise rõhu on Issand asetanud palvetamisele ja sellega seonduvale. Ta on rohkesti õpetanud ja manitsenud, tervistanud ja imetegusid sooritanud ning kõike on saatnud tungiv ja väsimatu palve. Ta on palunud enese pärast oma elu pöördelistel silmapilkudel ja veel enam on ta palunud teiste pärast. On palunud kõigi inimeste pärast.
Igaühel meist on omad mured ja probleemid. Valutame südant oma isiklike asjade üle ning suhete pärast kaasinimestega. Muretseme oma kiriku ja koguduste tuleviku ning oma maa ja rahva käekäigu pärast. Mõtleme probleemidele, mis kaasnevad Euroopa Liiduga ühinemisel.
Raske oleks meil kristlastena kõiki neid koormaid ja muresid kanda, kui meile ei oleks antud õigust neid ja kõiki teisigi küsimusi ja probleeme jagada oma taevase Isaga. Just selles on meile, kristlastele, antud eriline tõotus ja eesõigus, et me võime Kõigeväelise Jumala kui oma taevase Isa poole pöörduda.
Enne Jeesust ei võinud patune inimene Jumala poole pöörduda muidu kui vaid kartuse ja värisemisega, kuna ta ei võinud kindel olla, kas pöördumine kõrgeaulisele Majesteedile ka meelepärane on. Jeesus aga õpetab meid pöörduma Jumala poole siiras vahetuses, et võiksime Tema ette tuua kõik, mida endis kanname.
Jumala annid aga ei lange meile sülle niisama, vaid nende saamiseks tuleb meil Tema poole pöörduda, neid igatseda ja paluda. Jeesus ütleb: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik.»
Kuid kätt südamele pannes, kes võib meist väita, et kõiki ta palveid on kuulda võetud? Mõnikord oleme tundnud, justkui oleks meie palve vastuseta jäänud. Millest selline lahknevus? Ühelt poolt on meil julgustus palveks ja lubadus, et taevane Isa kuuleb Jeesuse nimel esitatud palveid. Teiselt ei kinnita meie isiklik kogemus seda alati. Siiski puudub meil alus väita, et Jumal ei kuule meie palveid.
Pigem on probleem selles, et Jumala vastused meie palvetele ei ühti meie soovide ja taotlustega. Jumalale palveid esitades kipume teinekord vastuseid ette andma ning jätame arvestamata ühe olulise tõsiasja. Nagu meil inimestel on vaba tahe Jumala ette tulla või tulemata jätta, nii on Temal vaba voli vastata meie palvetele nii, kuidas õigeks ja vajalikuks peab.
Olukord on pigem nii, et mitte Jumal ei ole kurt meie palvetele, vaid meie oleme kurdid kuulma vastuseid, mis meie palvetele on saadetud. Oleme paremini omandanud Jumalale palvete esitamise, kui saadud palvevastuste kuulmise. Mõnikord võib meie palve osutuda põhjendamatuks ja sisuliselt õigustamatuks: palaval kesksuvel võib linnainimene soovida endale nädalate kaupa pilvituid päikesepaistelisi rannailmu.
Samas vaatab põllumees hoopis teistsuguse igatsuse ja lootusega taeva poole ning soovib, et sealt viimaks ometi kord vihma tuleks, mis põldusid kosutaks.
Dilemmadele vaatamata on palve ainus õige tee, mis aitab meil kristlikus usus ja arusaamises kasvada ja edasi jõuda. Palve läbi saame endid ja oma taevast Isa paremini tundma õppida ning viimaks aitab Ta meid jõuda tõeni, et Jumalal on jagada meile palju enam ja paremaid andeid, kui me seda arvatagi oskame. Aamen.
Tõnu Linnasmäe, Ambla koguduse õpetaja