Astuda sammhaaval oma rada

Johannes 11:1,3,17–27
Ühenduses mõtetega surmast jutustas Augustinus sageli kellegi oma sõbra ning kaaspiiskopi surmaeelsetest sündmustest. Kui selle mehe surmatund ligi oli ja Augustinus arvas, et ta peaks küll veel elama, sest et ta on nii vajalik kirikule, vastas viimane: «Võiks ehk olla hea, kui mul ei pruugiks kunagi surra, kui aga siiski kord, miks mitte just nüüd.»
Jeruusalemmast ida pool asuvas Betaania külas juhtunu juhatab meid kokku Laatsaruse surmaga. Kurbus ja lein täidavad Marta ja Maarja kodu, maja, kus Jeesus on külaliseks olnud. Surm on ära viinud Marta ja Maarja venna, Jeesuse hea sõbra ja lähedase inimese.
Asjad ja olukorrad, mis neid isiklikult puudutavad, on tähtsad ja olulised siin ajalikus maailmas. Elame siin igaüks oma elu ja teame, et rännutee, mida käime, kord ka lõpule jõuab. Ometi tuleb surm alati varitsevalt, jõuab kohale liiga äkitselt ja ootamatult. Lähedase kaotuse korral kogeme, et inimolend on tõesti tühi õhk, on tõepoolest eimiski. Nii habras on see niit, mis inimest elu külge seob. Ja sageli kerkib küsimus, kas midagi poleks saanud muuta…
Elu ja surm kõnnivad kõrvuti. Kuni inimene elab, ei mõtle ta sageli surmale. Kuigi päevad veerevad pöördumatus suunas ja üks päev jääb viimaseks. See on kujundlikult sama olukord, kus meie ees on laual poolik klaas veega. Kuidas suhtume sellesse veeklaasi – kui ütleme, et see on poolenisti täis, tunneme rõõmu allesolevast. Aga kui vaatame, et veeklaas on poolenisti tühi, siis kurvastame, sest peagi on kõik otsas.
Jeesus on Laatsarust varemgi tervendanud ja surmastki välja toonud. Ka nüüd panid õed kogu oma lootuse Jeesuse tervendamisvõimele. Nad ei tahtnud, et nende vend sureb. Kuid Jeesus viibis tulekuga. Laatsarus suri ja nüüd lamas ta juba neljandat päeva hauas. Jeesus tuleb ja Marta läheb Jeesusele tusasena vastu.
Miks ta ometi ei tulnud õigel ajal! Oleks ta varem tulnud, oleks Laatsarus elus. Näeme siin, kuidas Marta suhtumises avaldub paljudele inimestele omane pettumus, kui Jeesus nende inimlikke soove ja tahtmisi ei täida.
Ja näeme ka Jeesuse vastust naise palvetele – Ta ei täida palvet, sest Marta soovib võimatut. Keegi ei ela igavesti. Jumal ei kuula inimese tervendamispalveid lõpmatuseni, ükskord ütleb Ta «ei», ükskord on aeg meil kõigil lahkuda. See on Jumala seadus: «Võta oma elumaja asjad seada, sest sa pead kord surema.»
Pattulangemisest saadik on inimene surelik. Surm tuli siia maailma siis, kui inimene Jumala tahtele vastu astus. Kord oli Jeesus Laatsarust tervendanud, ent mitte surematuks muutnud! Ka tema päevade ots pidi kord kätte jõudma ja nüüd oli see aeg saabunud.
Kui aastaid on inimesel olnud õnn elada hästi, olla terve ja tal on edu olnud, siis pole tal ega kellelgi teisel mingit õigust nuriseda Jumala vastu, kui midagi teisiti läheb, kui tahaksime. Elu on Jumala and, et me oma aega mõistlike peremeestena kasutaksime ja vaimselt kasvaksime meile antud ajas. Ja osa saaksime Jumala imelisest loomingust siin maailmas.
Aga ühe päeva lõpul jätab päike ka meiega viimast korda hüvasti. Ja üks õhtutund jääb viimaseks. Ja ühel ööl kannab tuul meid siinselt rannalt teisele, senitundmatule rannale, mida inimkeel nimetab teispoolsuseks. See on aeg, kui kostub kojukutse: «Tulge tagasi, inimeselapsed…» Me ei pea kartma seda hetke, sest me pole üksi, Jeesus on meiega.
Surm ei ole kõikvõimas. Ta võim purustatakse. Jeesus toob võidu surma üle. Jääv võit surma üle kuulub Jumala maailma ja Jumala tõotuse järgi näeme meiegi kord seda uut!
Iga surm võtab enesega kaasa osakese siiajääjatest, surm purustab ühtekuuluvuse ja koosolemise. Nii ka Laatsaruse surm. Siiajääjaid täitis lein ja kogu maailm lõi nende ümber vankuma. Leinaga kaasnes kahetsus, tühjus ja üksindus. See on aeg, kus inimene ei tohi masenduses kaugeneda oma Jumalast üksindusse. See on aeg, kus inimene peab palvetama Tema poole, et saada jõudu leina kanda. Ning kogema, et üks on Jumal nii elavate kui surnute üle – seesama, kes meid kannab, võtab vastu ka meie lahkunud. Tema ei jäta meid iial maha! Tema võtab meilt ka surmahirmu ja annab jõu edasi kesta. Meil pole mingit võimalust vältida oma surma, on ainult üks asi, millega saame end toestada – teha otsus, olla kõiges ja kõikjal Jumala lähedal ja uskuda Tema tõotusesse! Saada rahu ja tugevust Temalt.
Elada Temasse uskudes ja Teda tingimusteta usaldades. Ning püüda Tema armastusega armastada elu ja inimesi enda ümber: oodata kannatlikult, loota kindlalt, olla pikameelne katsumustes nagu Tema! Paluda meelekindlust leppida sellega, et kuigi tee läheb aina edasi, on meile antud käia sellel vaid lõiguke. Paluda luba sammhaaval astuda oma rada, avatuna kõigele heale, huultel tänusõnad Issanda kiituseks.
Jeesus ei hilinenud Laatsaruse majja, ta tuli õigel ajal!
«Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?» Selle küsimuse esitas Ta Martale. See on võtmeküsimus ajalikus ja igaveses. Marta vastas: «Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.» Oled ka sina selleks tunnistuseks valmis?
Teadmine, et tohin elus ja surmas olla Tema käes, see annab rahu. Aeg ja igavik ei ole enam vastandatud – igavik hõlmab ka ajas toimuva, usaldades oma Jumalat kõiges ja kõikjal.
Aamen.
Anu Konks,