Eenok Haamer mõistab koguduse olemust

Eesti üks nimekam hingekarjane, professor Eenok Haamer on vähestest ametis olevatest luterliku kiriku vaimulikest, kes on teeninud üht ja sama kogudust 40 aastat järjest.
Kõik sai alguse 1963. aasta 1. oktoobril, mil noor Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni (tänane Usuteaduse Instituut – toim.) üliõpilane määrati teenima Mustvee kogudust.
Kahevahel valik
Eenok Haamer meenutab, kuidas 1963. aasta 5. septembril oli konsistooriumis küsimuse all ainult kahe koguduse täitmine – Mustvee ja Võnnu. «Mäletan kommentaari, et nii noort meest nagu Eenok Haamer ei saa Võndu saata, rikub suure koguduse ära. Nõnda see otsus Mustvee kasuks langes.» Eenok Haamerist sai teine Mustvee koguduse iseseisev õpetaja. Esimene oli Edgar Hark, kes tuli Mustveed teenima 1936.
Kui Haamer 1963. aasta oktoobri alul Mustvees tööd alustas, selgus, et kogudus oli praostkonna väiksemaid, lõpust teine. Tänaseks on kunagisest praostkonna eelviimasest kogudusest saanud suuruselt neljas Tartu Peeri, Pauluse ja Maarja koguduse järel.
Esimese jumalateenistuse pidas Eenok Haamer 6. oktoobril. «Eks ma ikka värisesin ka.» Aga hirmuks põhjust ei olnud, sest kogudus võttis teda vastu avasüli. «Armastus, millega mind vastu võeti, on kestnud tänaseni, kuigi põlvkond on vahetunud.»
Juba esimese jumalateenistuse ajal kutsus Eenok Haamer koguduse liikmeid üles koori taastama. Esialgu tuli kirikuõpetajal endal olla ka dirigendiks. Just laulukoorist on kujunenud tänane koguduse tuumik.
Eenok Haamer rõõmustab, et nende 40 aasta jooksul ei ole kogudus pidanud suurt mõõna tundma. Liikmeid on stabiilselt kahe-kolmesaja ringis.
Eriline periood
1970. aastatel kujunes Mustvee hipide kogunemiskohaks. Eenok Haamerist sai hipipapp. «Hipid leidsid siin endale vaimulikku hooldust. Ristisin, leeritasin ja laulatasin neid.» Kuigi hipidele meeldis töötamise asemel rohkem kitarri tinistada ja flööti puhuda, oli neist kogudusele ka reaalset kasu. Ühel suvel elasid hipid Mustvee kiriku tornis. Nad puhastasid torni ära ja seadsid sinna üles oma kunstinäituse. Lõpuks nimetasid hipid Mustvee igavese pühapäeva maaks, sest siin oli neil puutumatus.
Erilisi aegu on Eenokil veelgi, kaks kümnendit hiljem. 1990. aastal seisis altari ees 67 ristitavat. «Elu sees enam sellist teist ei tule,» on Haamer üsna veendunud. Sel aastal ristis ta ainuüksi Mustvees 189 ja leeritas 89 inimest.
Saanud jutlustajaks
Küsimusele, kuidas Eenok Haameril on õnnestunud 40 aastat ühe koguduse peal olla, vastas ta kõhklematult, et tänu oma naisele Ehale. «Tänu Jumalale, et oleme suutnud üksmeelsetena elada. Küllap sellepärast on meil tekkinud nii tugevad sidemed siin kohapeal.»
Eenokit on aidanud ühel kohal olla eri väljundid. «Kui oleksin elanud ainult Mustvees ja mul ei oleks muid sidemeid, siis kardan, et olukord oleks teistsugune.» Ajapikku on Haameri hoole alla lisandunud Lohusuu (1964), Maarja-Magdaleena (1976) ja Tartu Soome (1992) kogudus. Vähe sellest – Eenok Haamer koolitab rektorina enda rajatud Tartu Teoloogia Akadeemias tulevasi hingekarjaseid.
Eenok on 40 aasta jooksul palju arenenud. Temast on saanud jutlustaja. «Oma esimeste jutluste peale vaatan õlgu väristades tagasi. Mul oleks nende kohta pregu palju ütelda.» Ta on õnnelik, et isa Harri Haamer on olnud tema suurimaks kriitikuks. «Siis kui ta mu jutlusi analüüsis, see mulle sageli ei meeldinud. Aga tagantjärele olen tänulik.»
Õpetaja Haamer peab end koguduse liikmetega võrdseks. «Ma ei tunne ennast koguduse ees seistes kõrgemana, kes vaatab ülevalt alla. Kui niimoodi toimiksin, oleksin varsti vaimulikuna surnud. Minu ülesanne on olla koguduse keskel.» Tal on koguduseliikmetega hea osadus. «Ma ei näe, et kirikus keegi igavleks jutluse ajal. Kui keegi igavlema hakkab, on aeg «aamen» öelda.» Kindel on, et pikk teenimisaeg on teda õpetanud mõistma koguduse olemust.
Erle Iher

Eenok Haamer
Sündinud: 17.05.1935 Tartus
Haridus: Tartu Kaugõppe Keskkool 1960, EELK Usuteaduse Instituut 1971, magistrikraadi kaitses samas 1972
Tegevus: alates 1963 koguduseõpetaja, Usuteaduse Instituudi õppejõud 1977–1992, Tartu Teoloogia Akadeemia rektor alates 1992