Inimesel on vaid kaks valikut

Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu. Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal – tähendab ebajumalateenreil – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis. Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas.
(Ef 5:1-8a)

Igal on oma tee Jumalaga. Vana Testamendi alglugudest alates avaneb meile inimene loodud maailmas, tema küsimused, otsingud ja kahtlused. On inimene, Jumala kutse ja teekäija vastus Jumalale. Jumalat ja Tema olemust taibata on maisel inimesel võimatu. Loojat märgata, mõista ja usaldada saab vaid isikliku kogemuse, isikliku kokkupuute läbi. Siis, kui Jumala Püha Vaim puudutab, jätkuvalt kinnitab ja valgustab. Vastasel juhul on Jumalast saanud ebaõiglane kiusaja, kes, kui Ta muidugi olemas on, inimesest ei hooli, teda vaid piirata tahab, esmalt reeglitega ja viimaks eluea lühidusega.
Inimene ihkab aga vabadust, indiviidina ja rahvana. Ahelad ei meeldi, kammitsevad, tekitavad lootusetust. Vabadus on nii magus, et selle nimel võib ka võidelda.
Vabaduseks on Kristus meid lunastanud. Ristiinimene on vaba, ristiinimene on püha. Püha peegeldab pühadust. Püha inimene kannab eneses püha Jumalat, temas on Jumal leidnud asukoha, teinud oma eluaseme. Pühast inimesest kiirgab taevase Isa täiuslikkust, headust ja puhtust. Püha on saadik, esindaja, kandja, tema elu kasvab välja Looja pühadusest. Kokkupuude Kõikväelisega annab vabaduse, sest maises maailmas valitsevad raamid ei piira enam, maised, küll kaunid ideaalid on liig väikesed, piiratud.
Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, see on meile eesõigus ja julgustus. Elu ja eetika. Ristiinimese tee alguses on rõõmusõnum armastavast Jumalast, kes oma Pojas meid lõpuni armastab, mööndusteta, tingimusteta, teades ja lootes, et meiegi südameis võib põleda armastus. Sel armastusel pole piire ja siiski ta piirab, õieti küll kaitseb. Hoiab südant määrdumast, haiget tegemast ja haiget saamast, sest selles armastuses on julgus ja mõistmine. Mõistmine lubab halastada, julgus taas alata ja usaldada.
Igal on oma tee Jumalaga. On tulnud selgus, kirgas valgus, mis pole siit maailmast. Valgus ülendab, sest annab igatsuse – tõusta kõrgemale ja tunda Jumala ligiolu maises elus ja väljendada elavat osadust oma elus. Tänulik eluhoiak ja pattudest päästmise arm kannavad teel.
Mina olen tee ja tõde ja elu… On kindel ja ainuvõimalik tee ellu – Lunastaja, Jumala Poeg ja Tema armastus. Kas olen seda kogenud ja julgen jagada? Kitsale teele peab ära mahtuma, kõik ei saa siia kaasa tulla, palju on maailmas, mis püüab varjutada valgust, püüab hävitada elavat osadust Issandaga. On omaenese tarkus ja vägevus, ja mitte ainult.
Hoorus ja ahnus ja siivutus olgu teie seas nimetamata, nõnda nagu on kohane pühadele… On tee ja eesmärk valgustamas teed, ja tung, seesmine tõuge millegi poole. Sõnas räägitakse tugevaist tungidest, seksuaalsusest ja varanduse ihalusest. Mõistlikult ja armastusega rakendades on mõlemad õnnistuseks, kõrvalekalded esimesest viivad lõhenenud isiksuseni, kelle jaoks puudub lähedussuhte turvalisus kõige sellega, mida elu sügav jagamine lähedasega võib anda, hälbimine teisest süvendab maailmas kadedust, ahnust, ebaõiglust, vargust. Ja mõlemad puudutavad iga inimest väga lähedalt, sageli ja sügavalt. Ka terviklik isiksus ei saa kaotada valvsust oma tungide, oma meelsuse üle.
Ristiinimese vabadus on suur eesõigus, aga ka võimalus libiseda. Kust läheb piir hea ja kurja, õige ja vale vahel? Minnalaskmine ja mugavus pole ristiinimese vabadus. On kitsas tee ja võimalus sellel püsida armus ja halastuses.
… samuti ropendamine ja tobetsemine või lõõpimine, mis ei ole sündsad, vaid pigemini olgu teie sees Jumala tänamist. Millist valgust peegeldan maailmale oma elu, oma tegude ja sõnadega, oma tegematajätmistega? Nemad ju märkavad seda ja mõistavad. Ehk olen just mina kellelegi esimene tunnistus Jumalast? Kas see soojendab ja kutsub ligi või peletab eemale?
Palju on maailmas muutunud sestpeale, kui Poeg Kolgata teed käis, sestpeale kui esimesed kirja saajad tänaseid ridu lugesid. Jumala Sõna püsib igavesti, Tõde ei muutu. Inimese igatsusedki on samad. Igatsus valguse ja vabaduse järele. Küllap on raske teha valikuid maailmas, kus peaaegu kõik on suhteline, maailmas, kus piirid venivad nagu kumm. Ja siiski ei saa me teha mööndusi ega leida leidlikke õigustusi oma pahedele. Jeesus räägib ikka, et meil on vaid kaks valikut, kas kitsas või lai tee, teenida üht või teist isandat, ei saa olla natuke nii ja siis pisut teisiti.
Igal on oma tee. Oma tee Jumalaga. Sel teel on võimalik käia, sel teel käimine on rõõm, on tänu ja arm. Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie Taevane Isa on täiuslik. Aamen.
Margit Lail, Kanepi koguduse õpetaja