Kuno Pajula on käinud läbi pika tee jutlustajast peapiiskopini

Homme, 11. märtsil tähistab peapiiskop emeeritus Kuno Pajula 80. sünnipäeva. Alljärgnev usutlus on tehtud juubelieelsel nädalal peapiiskopi õdusas kodus Mustamäel.
«Mu isa võttis osa I maailmasõjast, Vabadussõtta tuli ta juba ohvitserina ning Vabadusristi kavalerina. Pärast sõja lõppu oli tal valida, kas teha sõjaväelist karjääri või võtta endale talu, mida vabadussõdalastele anti. Isa otsustas talupidajaks hakata,» meenutab Kuno Pajula.
Talu asus Virumaa servas, seal, kus Tartumaa Virumaaga kokku läheb, Simuna kihelkonna Salla valla Käru külas. Simuna kirikusse on Käru külast 10 kilomeetrit. «Minu lapsepõlve kuulub tee-ehitus meie külast Simuna kiriku juurde. Need olid esimesed kokkupuuted tehnika ja autoga.»
Lapsepõlv
Juubilar meenutab, et talutööd tegid ka lapsed ja mõnikord oli väsimus õhtul nii suur, et uni tuli lausa jalapealt. Pajulate peres oli viis liiget: ema, isa, poeg ja tütar ning vanaema. Talulapsed käisid karjas ja kui jõud juba lubas, käidi heinal. Talus tegeldi peamiselt viljakasvatuse ja karjapidamisega.
«Tol ajal olid pered tugevad, ühtegi abielulahutust ei olnud, vargaid ei olnud – see oli plusspool, mida tänapäeval võib lausa muinasjutuks pidada. Kultuurielu oli üsna vilgas: oli laulukoor ja näitering. Meie kandist on pärit Hugo Laur, tema õpetaski näitemängu. Kirikukoor käis meie kodus harjutamas. Ühelt poolt oli tol ajal küllalt usklikkust, aga teiselt poolt ka piisavalt ratsionalistlikku mõtlemist.»
Koolitee algas tulevasel kirikuõpetajal oma küla algkoolist, edasi tuli Salla 6klassiline kool ja siis Väike-Maarja gümnaasium. Kitsast külaühiskonnast Väike-Maarjasse elama minek oli suur muudatus, mis tõi aga endaga kaasa rasked haigused, mida sarlakid ja difteeria olid.
Pajula meenutab hea sõnaga oma klassijuhatajat, kes ta rongiga Tartusse haiglasse viis. «Mul oli kogu aeg niisugune tunne, et surm veel minu juurde ei tule, ja ära ma paranesin.» Gümnaasiumi lõpetamine langes juba suurte rahutuste alguse aega. Eestisse tulid Vene baasid ja kooli lõpetas Pajula juba sakslaste ajal.
Sõda ja vangistus
«Ilusa lapsepõlve lõpp oli 1941. aasta küüditamine. Isa oli küüditatavate nimekirjas, kuid pääses, sest varjas ennast aias. Pärast läks isa ja küsis eesti kommunistide käest, et mida te tahtsite, need vastasid, et ei midagi. Siis teadsime, et asi on tõsine. Suvel võeti ema kinni. Käisin Narvas ema otsimas, kuid ema viidi Siberisse, ta sai kümme aastat, kuid tuli sealt ka koju tagasi. Isa astus Saksa sõjaväkke ja mina õe ja vanaemaga jäime talu pidama.
Mina olin just nagu peremees, kuid eks vanaema oli pealik, kes juhatas. Piima viisime meiereisse ja elasime ära. Siis hakati poisse sõjaväkke võtma, esialgu pääsesin, et isa isegi juba sõjas, kuid 1944. aastal võeti mind ikka, siis enam pääsu ei olnud. Eestist kaugemale ei saanudki, sõda lõppes ära.»
Pärast sõda tuli vangilaager Kohtla-Järvel. «Seal ma tundsin nälga. Kolmekümne mehe peale, mis oli üks kambritäis, anti päeva kohta ainult üks päts leiba. Hiljem juba tuli õde mind vaatama ja tõi süüa, siis oli kergem.»
Hiljem saadeti kobedamad vangid Karjalasse metsa lõikama, väga armetud jäid Eestisse. «Kuna mina olin oma kaalust pea poole kaotanud ja vitamiinipuudusest põdesin furunkuloosi, siis minust metsalangetajat poleks saanud ja jäin siia.»
Algus jutlustajana
Vaba mehena läks Pajula Püssi koolmeistriks, kuid see oli viga, tunnistab ta ise. Olnud seal samas kandis vangilaagris, selgus õige varsti võimuritele, et sellist meest ei saa kooliõpetajana töötada lubada. «No tulin sealt tulema. Siis õpetaja Kuljus (Iisaku koguduse õpetaja – T.P.) kutsus mind endale õpilaseks. Seisin küsimuse ees, kuidas mina, kes ma olen koolis käinud ja sõjas solgutada saanud, kinni istunud ja natuke kooliõpetaja olnud, saan minna kirikuõpetajaks?»
Kas varem kunagi ei olnud sellist mõtet olnud? Juubilar meenutab siinkohal kauget lapsepõlve: «Ema tõi mulle sametkraega palitu ja mina olin selles, käed üleval, seisnud. Teised kommenteerinud, et vaata, juba mängib pastorit!»
Algas uus aeg elus – õpetajaks õppimine. «See oli ka üks ilus aeg,» meenutab peapiiskop. «Raha oli vähe, tööd palju. Kuljus andis mulle raamatud kätte ja ütles, et tee nüüd endale selgeks ristimised, laulatused, matused jm. Tegin siis prooviristimise talle ja eksami.»
Oli aasta 1949 ja äsja 25seks saanud Kuno Pajula sõitis Tallinnast Jõhvi ning läks sealt jalgsi Illuka kiriku juurde. «Kui sain Illuka vallamaja juurde, olid seal kõik kohad krusaautosid täis. See oli 25. märts, küüditamise päev. See oli siis minu esimene tööpäev Illukal, olin siis jutlustaja.
Algus oli üsna raske, mulle oli suureks toeks ja õpetajaks organist hr Karindi. Edasi tuli jutlustajaeksam, mis õnnestus ja tuli aseõpetajaks määramine.»
Jaani koguduse õpetajana
«Siis hakati mind pilduma kord Iisakusse, siis Kurssi, siis jälle Iisakusse tagasi ja siis pandi mind hooldajaõpetajaks Narva Aleksandri kogudusse. Teenistusi pidasime kiriku varemetes, kogudust oli küllalt, inimesed käisid isegi Venemaalt, sest seal polnud luteri kirikut.»
1957. aastal otsustas tollane peapiiskop Jaan Kiivit sen tuua õpetaja Pajula Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna õpetajaks. Jaani kogudust on õpetaja Kuno Pajula teeninud kõige kauem – 30 aastat, kuni 1987. a temast EELK peapiiskop sai.
«Minul kui Jaani koguduse noorel õpetaja tuli palju tegelda majanduslike küsimustega. Sellesse aega jääb ka konsistooriumi Magdaleena tänava maja ehitus. 1957. a kui tulin Jaani, siis oli ju Hruštšovi-aegne sula, rahvas käis kirikus, leerid olid väga suured.
Pikkamööda aga hakkas tugev vastutöö, kus võeti tarvitusele nn ilmalik leer, mis tähendas, et leerilapsi jäi vähemaks. Noortepäevad on traditsiooniline komme, mis rahvast tõmbab. Kuid Jaani kogudus on alati tugev olnud ja tööd oli palju. Minu jaoks oli see aeg, kus ametitalitusi oli väga palju, näiteks matuseid juba aastas sadakond.»
Peapiiskopi ametiaeg
Külmad kirikud on üldine häda, linnakirikud on siiski tavaliselt soojemad kui maa omad. Pajula meenutab: «Meil oli nn poolsoe kirik, meil olenes kütjast, kas ta hakkas hommikul nelja või viie ajal kütma. Mõnikord sai ta sooja üles alles siis, kui teenistus juba läbi. Ja kui sa külma kiriku järel veel paarile matusele läksid, siis oli ikka külm küll.
Tore oli tunda, et inimesed vajasid õpetajat ja sul oli vaja seda tööd teha. Kui ütlesid, et saan teid ainult sõnades aidata, siis seda just oodatigi. Kogu nende aastate üks ühine joon on olnud see, et häid inimesi on olnud, kes on koguduse töös ustavad olnud, kes on minusse väga hästi suhtunud.»
1987. aastal valiti Kuno Pajula peapiiskopiks. See oli aeg, kui õhus oli juba vabaduse õrna hõngu. Ent kompartei valvas silm oli veel kõikjal. Kas Kirikukogu käis siis koos?
«Kirikukogu oli olemas, käis koos ainult piiskopi valimiseks. Vähemalt siin mängiti alati demokraatiat, lasti kandidaadil esineda ja hääletada jne. Minu valimise ajal seadis üks grupp Kirikukogu liikmeid vastaskandidaadi (praeguse peapiiskopi Jaan Kiiviti), nii et oli tõeline valimisvõitlus. Seda panid võimumehed aga pahaks, mul oleks muidugi lihtsam olnud, kui see karikas minust mööda oleks läinud. See oli üks suur üleminekuaeg.»
Usuasjade volinik oli siis Leopold Piip, endine Eesti televisiooni juht. «Piip tahtis, et kord oleks majas ja tema käest pidi alati luba küsima, eriti kaadriasjades. Ja mingeid üritusi väljaspool kirikut ei tohtinud olla. No Suure-Jaanis peeti laulupidu või Villu Jürjo tegi metsas laagri, see oli paha. Mind kutsuti välja ja riieldi.
Kui Andres Põder valiti abipraostiks, sain jälle Piibult võtta, et kuidas ilma tema teadmata. Püüdsin küll selgitada, et ta on ju ainult abipraost, kuid noomida sain ikka. «Peapiiskopi elu ei olnud kerge. Tööd tuli järjest juurde, juba hakati vaimulikke kutsuma igale poole ausambaid avama ja muudele pidulikele sündmustele.»
Aktiivne pensionipõlv
Peapiiskop Kuno Pajula on oma pika elu jooksul pidanud üle elama igasuguseid aegu, kirikutöös on ta pidanud igasuguseid ameteid alates väikese maakoguse jutlustajast kuni peapiiskopini. Missugune aeg on kõige huvitavam olnud? Võib-olla see on aga hoopis praegune aktiivne pensionipõlv?
«Jah, see on tore aeg, sest terava surve all olemist enam ei ole. Tore oli olla ka noor õpetaja Jaani kirikus, kui ühiskonnas oli vabam aeg. Vanadusepõlve hea omadus on see, et nüüd võib rahulikult erinevaid Piibli kohti läbi mõelda ja tähendusi ning mõisteid vaadata ning sügavuti minna.
Nüüd saan nii soome kui saksa ka kirjandust lugedes võrrelda, kuidas tänapäeval Piibli kohti seletatakse ja nii mõndagi asja hoopis teisiti näha. Seal, kus Piiblist on puudus, on häda; aga ka seal, kus Piiblit on kõik kohad täis, võib juhtuda, et keegi seda ei loe. See on meiegi häda: Piibel on pea iga eestlase kodus, kui palju seda aga loetakse? Avatud Piibel on avatud taevas sinu üle, suletud Piibel on kinnine taevas sinu üle! On põhjust järele mõelda, et mõistusel on oma koht ja palvel on oma koht. Minu lapsepõlvekodus lauldi kirikulaule, aga seal austati ka tööd ja mõistust.»
Lubatud tunnist on kasvanud paar ja meenutada oleks veel nii palju: et peapiiskop emeeritust siiani sageli jumalateenistustel teenimas näeb, et ta tihti EELKd ja peapiiskoppi mitmel üritusel esindamas käib, et ta endiselt kirikuelus aktiivselt osaleb ja ikka lahkelt on nõus ajakirjanike pärimistele vastama. Lepime kokku, et jätkame oma vestlust kindlasti edaspidi.
Erilise ustavusega on Kuno Pajula jäänud Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juurde, võttes osa koguduse juhatuse ja nõukogu tegevusest ning teenides väsimatult kaasa Toomkiriku jumalateenistustel.
Eesti Kirik soovib omalt poolt ja lugejate nimel peapiiskop Kuno Pajulale palju õnne suure juubeli puhul ning rohket Issanda õnnistust.
Tiiu Pikkur

Kuno Pajula
Sündinud 11. märtsil 1924 Virumaal Salla vallas.
Õppinud Käru ja Salla algkoolis, Väike-Maarja gümnaasiumis, EELK usuteaduslikus katsekomisjonis, täiendõppes Saksamaal Göttingeni ülikoolis.
Kiriku teenistuses alates 1949. aastast. Ordineeritud aseõpetajaks 24. mail 1950, õpetaja õigused antud 9. detsembril 1959. 11. juunil 1987 valis Kirikukogu Kuno Pajula peapiiskopiks (aastani 1994). Tallinna praostkonna abipraost ja praost 1972-1976, 1980-1987. Konsistooriumi assessor 1978-1987. Teeninud Illuka, Iisaku, Kursi ja Narva Aleksandri kogudust ning aastatel 1957-1987 Tallinna Jaani kogudust.
Oli EKNi esimene president aastatel 1989-1993; Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige aastatel 1983-1992.
Abiellus 30. mail 1954 Helgi Mägiga, perre sündisid tütred Heli ja Tiina.

Teised temast
Jaan Kiivit, peapiiskop:
Tunnen Kuno Pajulat juba pikemat aega. Olen alati imetlenud tema head suhtlemisvõimet ja oskust näha asjade helgemat poolt. Ta ei ole kunagi virisenud, ta ei ole inimestest rääkinud halba, nagu me seda pattu mõnikord teeme. Ta on võtnud asju nii, nagu need on, kergelt, ja ma tahan uskuda, et selle taga on usaldus Jumala vastu. Peapiiskopina langes tema ametiaeg radikaalsete muudatuste aega, ma ei usu, et nii lühikese perspektiiviga oleks üldse võimalikki vääriliselt hinnata tema tööd. Meil puudub vajalik distants lähema paari aastakümne hindamiseks.
Udo Petersoo, E.E.L.K. peapiiskop:
Jumal annab meile kõikidele eluaastaid, mis aga paratamatult mööduvad kiiresti meie enda tunnetes ja töös. Siiski aga, tänu Temale juurdub neisse aastatesse palju inimest rikastavat ja meeldejäävat nii ametikohustustes kui ka isiklikus elus.
Mulle meenuvad kokkupuuted juubilariga juba rohkem kui kümmekond aastat tagasi nii Tallinnas kui ka Torontos. Saime vahetada muljeid ja tõdesid möödunust, mis sisaldasid mitutki katsumust ja nõudsid meelekindlust. Samal ajal oli aga hingekosutav vaadata tulevikku ja lootusrikkalt seal näha olusid, mis tänapäeval on muutunud tõeks.
Eriti on meelde jäänud juubilari lahkus, kui ta mulle koos abikaasaga tutvustas kodumaad nii mitmel ringreisil kirikute ja koguduste juurde; kuna, lahkunud lastena sünnimaalt, teadsime ainult nende paikade nimesid. Selles ja nii mitmeski veel oleme juubilarile ülimalt tänulikud.
Käesolevalt on meil au ja hea meel soojalt tervitada juubilari tema 80. sünnipäeva puhul, teda tänada ja soovida temale veel pikki aastaid ja alati rohket Jumala õnnistust.
Nende soovidega ühineb austavalt ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Konsistoorium, õpetajad ja kogudused.
Jüri Stepanov, Otepää koguduse õpetaja:
Kui peapiiskop Hargi ajal konsistooriumis töötasin, siis puutusin Kuno Pajulaga väga tihti kokku, ta oli siis Tallinna praost. Ta on rõõmsameelne inimene ja väga avatud suhtleja. Temaga suhtlemine ei olnud raske ka siis, kui ta oli ülemuseks. Peapiiskopina tuli ta konsistooriumis alati vastu, sõbralik naeratus näol ja käsi pikalt ees.
1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli meie ühiskonnas üldse suurte muutuste ja lootuse aeg, seda ka kirikus. Pajula peapiiskopiks oleku aeg oli kirikus pingevaba edasimineku aeg, oli suur tõus kirikuliikmete ja talituste arvus. Inimesed otsisid Jumalat.
Suhtlen Kuno Pajulaga siiani. Ta käib meelsasti Otepääl ja on siin alati väga oodatud.