Usu küsimus on ikka sama

Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad.
Hb 5:7–9
Viimaseil nädalail on räägitud uuest filmist, mida küll Eesti inimene veel näinud pole, kuulnud vaid kommentaare. See ameerika ekraanilugu toob vaataja ette Jeesuse kannatuse, Jeesuse elu viimased tunnid. Kommentaarides rõhutatakse alasti jõhkrust, millega Jeesuse kannatust on esile toodud. Jeesuse kannatustee ongi ääretult jõhker. Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest. See on minu patt, mis ajas Jeesuse surma. Patt on see, mis saadab mind ahastuses Jeesuse juurde. Patt pole aga midagi kerget, ekslemine eemal Jumalast, oma mina, oma tahtmise järele on raske koorem, ongi hukatuse tee.
Patuse inimese ekslemine on ränk ja vaevaline, piinarikas. Sageli just seetõttu, et ahastus on peidetud kuldse koore varju. Sügaval sisimas käib pidev võitlus, väliselt püüab inimene näidata, et kõik on korras, nii enam-vähem. Lõhe tegelikkuse ja esitatava pildi vahel kasvab piiskhaaval ja viimaks näibki, et selle ületamiseks on vaja vaid pisut auke lappida. Mõni pisike parandus, ja elu on rööbastele juhitud! Kas tegelikkus on see, mida arvame olevat? Kas pilt, mille oleme maalinud maailmast ja enesest maailmas, on Tõde?
Jeesus püüdis oma maisel teel õpetada inimesi maailma avardama aususe ja alandlikkuse läbi. Avaram saab meie maailm olla iseenese olukorra, ligimese mõistmise ja vägeva usu läbi, seesuguse usutugevuse läbi, mis julgeb vastu võtta Jumala kuulutust Jeesuses. See, mida evangeeliumid vahendavad, on tegelikkus, kuigi kohati ratsionaalsele inimmõistusele mõistetamatu. Ja tõesti, iga pisar ja mõte, kui need on tõusnud siirast südamest, võivad muuta midagi maailmas, ka nähtavalt.
Jeesuse surm ja ülestõusmine muudavad maailma, siiralt. Kes minusse usub, see elab, ehk tema küll sureb. Selles maailmas pole midagi, mis saaks jääda Jumala väest puutumata, aga kõiges, mis puudutab inimest Jumala ees, maksab vaid siirus, alandus ja usaldus.
Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus anumisi ja halamisi kange kisendamise ja pisaratega selle poole, kes Teda võis päästa surmast, ja Teda võeti kuulda Tema allaheitlikkuse tõttu. Hirm, ahastus, alandus, mida tunneme oma südames, pole võõras Jeesusele, pisarad, mida valame, on voolanud Jeesuse silmistki, Ta oli tõeline inimene reaalses maailmas. Midagi ääretult olulist sünnib Temas ja Tema läbi meile. Ka Jeesuse jüngrid ootavad, et midagi erilist on tulemas, kui Temaga Jeruusalemma lähevad. See, mis sünnib, ehmatab. Kas tõesti saab inimese patt olla nii võimas jõud, et vajab seesugust lepitust?
Jeesusega ausse tõstetud saada! Seda ootavad jüngrid, igatseb inimene ka täna. Kirkusetee algab kannatuse ja alanduse põrgust. Jeesus ei saa midagi parandada senises inimese kogemuses, Ta peab tegema kõigest täiesti uut. Patune inimene saab Jeesuse ristil hukatud, et võiks alguse saada uus, püha elu, uus dimensioon, mis ei ole sellest maailmast. Et saada osa Jeesuse kirkusest, tuleb minna Temaga koos kannatusse ja surma, tuleb lahti öelda senise patuse elu alusest, kui väga selge ja kindel see ka näiks. Ja usalduses minna koos Jeesusega.
Ja kui Ta oli tehtud täiuslikuks, siis sai Ta igavese pääsemise põhjustajaks kõigile, kes on Talle kuulekad. Teenimise kuulekus avab taeva. Heebrea kirja esimesed lugejad on kristlaste põlvkond, kellele kuulekus ja usus püsimine on saanud oluliseks küsimuseks. Välised olud ei toeta kristlaseks olekut, tagakius on muutnud araks, kinnitamine on eluliselt vajalik. Tuleva kirkuse ootuse meenutamine tahab anda lootust. Igaviku kirkuse kinnitust vajame meiegi tänases päevas. Nii väga siinpoolseks on pöördunud elu maailmas, Kõiksuse avarus puudutab harva.
Igatsus igavese õndsuse järele ei ole paljude jaoks reaalsus, mille poole siin ajalikus elus liikuda. Seegi on vaid kannatus, ekslemine Jumalast eemale. Usu küsimus on igal ajal iga inimese jaoks ikka sama – kui palju julgen Jeesuselt vastu võtta? See, mida olen saanud, kannab ja kinnitab.
Väsinud ja lootusetus olukorras kerjusele ütleb Jumal Jeesuse läbi – maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!
Margit Lail