Nähtamatu võib saada nähtavaks

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle Nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!
Rm 11: 33-36

Igal hommikul seame end teele. Meie ette on seatud teekonnad, mis võivad kesta mitu päeva, nädalat kuud ja aastat. Inimestena mõtleme me oma eluteest. Meist igaühel on oma eesmärk ja siht. Elutee oleks mõttetu, kui see oleks liikumine vaid ühest punktis teise ilma hingetõmbe ja peatusteta. Üha rohkem hakkame mõistma, et iga hinna eest eesmärgile pürgida ei saa olla väärtus omaette. Oluliseks on teekonna iga samm ja selle kestel kogetu.
Koos apostel Paulusega peatub Rooma kirja lugeja ja kuulaja, et hinnata seni käidud teekonda ja tõsta pilgud eesoleva poole. Kui me hetkeks seisatame, tajume, et koos Jumalaga käimine on teinud meie teest palverännaku. Me oleksime nagu jõudnud teeäärsesse kirikusse, kus peatume tänuks ja ülistuseks. Me täname Jumalat selle eest, et ta on andnud oma armu kogeda paljudele usuvõitlejatele, kes on enne meid jõudnud samasse peatuspaika. Jumala armust õigeksmõistetuna elab inimene oma elu uues valguses, mis viib teda Püha Vaimu juhtimisel ka läbi kannatuste ja nõtruste Kristuse armastuse igavesse osadusse.
Kas oleme mõelnud sellele, miks just meie nende asjade üle arutleme? Miks me ei kuulu inimeste kilda, kelle jaoks Jeesuse tee on lõppenud ristil ja pühad peatuspaigad omavad vaid visuaalset väärtust? Kas ei ole sellega nii, nagu käesoleva aasta teeliste kiriku brosüüri kaanepildiga, kus üks ja sama maastik omandab positiivi pööramisel sootuks teise reaalsuse. Kas ei ole see mitte Jumala arm, mis on andnud meie silmade kaudu kogetavale maailmale mustvalge pildi asemel värvid, nii et võime mõista ja taibata enamat sellest, mis on silmade ees.
Maailm meie ümber ei ole palju muutunud. Küll aga on muutus toimunud meiega. Miks Tema, kellest pärinevad kõik asjad, on just meid lubanud näha asju, mida paljud ei näe? See on olnud ja on Jumala enese suveräänne valik. Kui inimene talle pakutud võimalust ei kasuta, ei tehta talle järgmisena allahindlust, vaid Jumalal on teada ajad ja teed, mida mööda sammuvad avatud silmadega kord ka need, kelle südamesilmade ees on täna kate. See kehtib nii üksikisiku kui ka tervete rahvaste suhtes.
Mitte keegi ei või aimata, ka mitte prohvetikuulutuse põhjal, kuidas kavatseb Jumal oma nõu teoks teha. Rooma kirja lugejatele annab apostel mõista, et ilmselt on juutide uskmatusel Jumala sügavamale peidetud kavatsustes oma koht ja meie ei või seda Jumala mõtet ja ajakava oma ajas täielikult mõista. Nii nagu Paulus püüab mõista Jumala tahet oma rahva suhtes, teeme seda meie oma rahva ja tema üksikute liikmete pärast. Nendel puhkudel, kui meie mure on tõstetud palvena taeva poole, jääb meil üle loota, et see on saanud osaks Jumala mõtetest ja kavadest.
Uskliku inimese palve oluliseks osaks on tänu ja ülistus. Kui vaatame mõttes tagasi käidud teele ja mõtleme kogetule, siis ei suuda me ka täna kõike mõista. Ometi suudame käesolevas näha olukordi teises valguses kui oma usutee alguses. Meile piisab sellest, et Jumal on rikas nende omaduste poolest, mida Ta on meeleldi nõus inimesega jagama, kui viimasel peaks jääma selleks enda taastootmise kõrvalt aega.
Need, kes on oma elus kogenud Jumala rikkusi, ei jõua küllalt imetleda Tema tarkust. Ristiinimesed on ühte meelt selles, et kuigi nad ei jõua kõiges Jumala tarkust tunnetada, suudavad nad seda ometi kummardada. Paari nädala eest Tartu missio raames jaotatud trükises tunnistab ärimehest pereettevõtte omanik, et siis, kui tema elus on olnud raskeid hetki, on ta tohtinud Jumalat paluda. Ta tunnistab: «Taevaisa on meid kaitsnud, hoidnud ja katnud juba kaheksa aastat.»
Nii põhjalikult, kui me ka Jumala mõtteid tundma ei õpi, avastame hiljem ikka uusi väärtusi. Seal, kus teoreetilist teadmist täiendab isiklik kogemus, sünnib tunnetatud tasakaal ja me võime koos Paulusega hüüda: «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!»
Ka see koht ja arusaam, milleni täna oleme jõudnud, ei ole veel lõplik, nii nagu teegi, mis viib kirikuni, viib sealt edasi järgmise pühamuni. «Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik.» Kui me teel olles märkame kaugelt kirikut, ei märka me kauguse tõttu selle detaile. Nii on meile tunnetamiseks antud sõna. Kuigi me Pauluse sõnades ei märka esmapilgul viidet kolmainsusele, hakkab loetu viimane salm meile kõnelema Jumala tegevusest loojana, lunastajana ja pühitsejana. Selleks, et kogeda Tema ligiolu, tuleb astuda sellesse, mis on Jumala päralt.
Käesoleva aasta teeliste kiriku brosüüri kaanel on pilt kirikust, mida me ometi sellesama trükise kaardilt ei leia. See ei tee ometi kirikut olematuks, vaid paneb meid küsima, kus on see salapärane külatee, mis viib maa ja taeva piiril paistva pühamuni? Kui asume taas teele, siis aimame, et Tema, meie teekonna märkamatu kaaslane, võib meid juhtida sellesse, mida me kaardilt ei leia, aga mis meid siiski ootab.
Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja