Tasub teada 6. osa, Armastuse tee – teineteise ja Jumalaga

ABIELUNA mõistame kahe inimese, mehe ja naise vahelist kooselu. Institutsioonina tuntakse abielu kõikjal maailmas, kõikide rahvaste hulgas, samuti rõhutatakse või soovitatakse abielulise kooselu püsivust.
Inimestevaheliste mitmesuguste suhete seas on nimelt abielu mehe ja naise vahel see, mille purunemist, katkestamist peetakse normist kõrvalekaldeks. Abieluga seostame mõisteid, mille taga peituvat tegelikkust võib mõista vägagi laiaulatuslikult, ja mida ka erinevatel aegadel on erinevalt käsitletud, olgu truudus, lähedus, vabadus.
Tänapäeval on lisaks ametlikult sõlmitud abielule levinud vabaabielu, n-ö kokkuleppeline kooselu. Ka sel puhul saame rääkida ühisest kodust, lastest jms, mis kuulub kooselu juurde. Ja kuigi vabalt elavad paarid ise nimetavad, et paber ei muuda midagi nende suhetes teineteisega ega anna kindlust tulevikuks, on
ABIELLUMINE kui toiming abielu konstateering, kahe inimese kooselu avalik alustamine ja legitimeerimine inimeste ees. Abielu algab pulmadega (abielu sõlmimisega) ja see pole vaid kahe inimese omavaheline privaatne sündmus, sest see puudutab ka abiellujate perekondi, samuti kogukonda.
Ametlikult kehtiv abielu sõlmitakse vastavalt riigis kehtivale korrale, kristlik abielu algab laulatusega. Abielu laulatatakse, kui eelnevalt on sõlmitud ilmalik leping; Eestis on praegu võimalik abielu sõlmida ka kirikus koos laulatusega. Laulatatakse koguduse liikmeid.
Abielu olulisust toovad esile erinevad kombed ja arusaamad. Aja jooksul on abiellumist vaadeldud kui suremist ja ülestõusmist, st pruut sureb, kui jätab oma senise elu ja lahkub vanemate kodust, ja tõuseb üles, kui asub oma mehe koju ja astub abielunaiste kogukonda.
Kristliku laulatuse tagapõhjaks on leping, mis annab abielulisele sidemele sügava, sakramentaalse, tähenduse. Rõhutatakse Jumala ja Iisraeli vahelise ning ka Kristuse ja kiriku vahelist sidet, lepingut ja tõotust.
Abiellumine pole abielu.
ABIELU on teekäimine, ühine kasvamine, vastastikune täiendamine, vahel ka raske töö, risk. Abielu on elu heas ja halvas.
Abielu kui inimese eluviis, elustiil hõlmab inimest kui tervikut – tema keha ja hinge, aga ka olukorda, milles elatakse. Abielus on olulised suhete lähedus, intiimelu, ühine majapidamine, lapsed, keda ühiselt kasvatatakse. Kuivõrd abieluline side puudutab inimest sügavalt, on oluline abiellumise vabatahtlikkus; see aga pole sama mis vabaabielu. Abielludes tunnistatakse avalikult teineteisele, lähedastele ja ühiskonnale – see on meie kahe liit, sinna pole teistel asja.
LAULATUSEL palutakse Jumalalt abielule õnnistust ja antakse tõotus Jumala ees – kinnitatakse: ma TAHAN oma elu siduda temaga.
Abielu alus on armastus ja usk – armastus, kuivõrd üks inimene suudab teisega oma elu jagada, ja usk – jõud, mis elusse tuleb Jumalalt, aitab koos kasvada, koos kannatada, kokku hoida ka siis, kui näib, et risk pole end õigustanud, kui näib, et ainus inimlik lahendus on lahkuminek.
Abielu on enam kui kahe inimese armastus, sest selles on ka Jumala tahe ja tõotused, Jumala jah. Kristlikus abielus on kolm osapoolt: mina, tema ja Jumal; sellest kolmikust moodustub tasapind, mis kannab.
Pühakirjatekstid, mis on kristliku abielu aluseks ja mida loetakse laulatuse juures, toovad esile abielu kui osadusliku elu, ka arusaamise mehest ja naisest kui tervikust, kes teineteist täiendavad, kel on omad soolisest eripärast tulenevad ootused ja kohustused, mis sugugi vanamoodsad pole, vaid millel on sügav tähendus – naised, alistuge meestele, nagu on sünnis Issandas! Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu! (Kl 3:18j).
Margit Lail