17 aastat vähekindlustatute eest seismist

Reedel, 22. veebruaril tähistame Oleviste kirikus koduta ja vähekindlustatud inimestega vabariigi 101. sünnipäeva. Sama publikuga juba 17 aastat järjest samas kohas.

Tahame rõhutada alla vaesuspiiri elavatele inimestele, et nad ei ole riigi pidupäeval üksinda. Oma riik on kallis, nii ka selles riigis elavad inimesed. Mõlemat tuleb hoida ja nende eest hoolitseda. Meeles pidades, et vabadus ja meie oma riik ei ole midagi iseenesestmõistetavat.
Igaüks on oluline
Hoolimine on olnud läbi aastate meie ürituste mõte ja eesmärk. Nii on Oleviste Hoolekanne väljaspool tuntuks saanud ürituste korraldajana alla vaesuspiiri elavatele inimestele. „Inimväärsed jõulud“, vabariigi sünnipäevad, tasuta saunapäevad, riiete jagamine, personaalne aitamistöö on jäämäe veepealne osa. Meil on Oleviste koguduse pisikese organisatsiooniga palju sisulisemad plaanid.
Olen koos paljude kaasteelistega viimased 17 aastat näinud, millised mured hädasolijaid päriselt puudutavad. Igapäevatöö kõrvalt poliitikas (erinevatel aegadel rahandus-, kaitse- ja justiitsministri nõunikuna) olen hoolekandes teinud sisulist koostööd linna sotsiaaltöö keskusega ja vaesuse vastu võitlevate organisatsioonidega.
Selles valdkonnas ei tee üksinda midagi ära. Olen saanud heade sõprade Liis ja Viljam Borissenko, kes veavad Lootuse fondi, kaudu toetada kristlike narko- ja alkoholisõltlaste rehabiliteerimiskeskusi.
On märkimisväärne, et kristliku programmi Lootuse Külas lõpetanutest naaseb ühiskonda 70% võõrutusprogrammi läbinutest. Samaväärse tulemuslikkusega töötavad ka teised kristlikud rehabilitatsioonikeskused üle Eesti. Me räägime täna, et ootame Kalevipoegi Soomest tagasi, samas on meil kodus inimesed, keda on võimalik tagasi võita sõltuvushaigustest, kes saavad korralikeks maksumaksjateks ja tänulikeks pereisadeks-emadeks.

Koguduste kaasamine ja usaldamine
Tihti küsitakse, kas kristlased ja poliitika sobivad üldse kokku.
Eesti on parlamentaarne riik ja meil on demokraatlik riigikord, kus konkureerivad erineva maailmavaatega erakonnad. Poliitiline protsess on elu osa ja ka kristlastel on mõistlik igapäevaelu nii otseselt puudutavas osaleda.
Ma ei pea õigeks kohati levinud seisukohta, et poliitika on räpane, mistõttu kristlased seal osaleda ei saa. Aga milline eluvaldkond on ülipuhas, kui meie ümber on igal pool kõigest inimesed? Kristlased ei peaks asetuma rolli, kus teised meie eest otsustavad ja vastutavad.
Mulle poliitika meeldib. Olen seda tööd linnavolikogus ja linnaosakogus tegema õppinud ja arvan, et poliitikasse on tarvis kristlikke väärtusi edendavaid kogenud inimesi erinevatelt elualadelt.
Kandideerin valimistel Isamaa nimekirjas riigikokku ja olen mõelnud, mida minu hinnangul riik kirikute ja koguduste puhul kindlasti ära teha saab.
Esiteks: kaasamine ja koguduste usaldamine. Riigi ja omavalitsuste suurem koostöö erinevate MTÜdega näitab riigi usaldust oma kodanike vastu, kui ta delegeerib ühiskondlikult vajaliku teenuse osutamise heategevuslikele ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevatele organisatsioonidele, ka kirikutele. Paljudel kogudustel üle Eesti on sotsiaaltöö osa nende identiteedist ja sellega kaasneb valmidus vabatahtlikult, missioonitundest lähtuvalt panustada.
Teiseks sooviksin riiklikku projektimajandust mõistlikumaks muuta. Näiteks kristlik õendusabi leiab end iga kolme aasta tagant olukorrast, kus tuleb kõik õed koju saata, sest hankes võidakse eelistada odavamat pakkujat. Diakooniahaigla on Eestis üks väheseid kohti, kus võimaldatakse väärikas lahkumine elust ja sellele peaks riigi tugi olema mitte projektipõhine.

Eesti riigi kestmisest
Mulle on väga oluline abielu kui mehe ja naise vahelise liidu toetamine, pereväärtuste au sees hoidmine. Meie ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. On ju perekond ühiskonna alus, pereliikmed ja lapsed on need, kes kannavad edasi eesti keelt ja kultuuri. Eesti riik saab ainult sel kombel kesta.
Isikuvabadustest rääkides on oluline rõhutada ka usuvabadust kui üht baasvabadust. Tänapäeval on poliitilisi ilminguid, mis nõuavad, et riik hakkaks piirama usklike sõnavabadust, kristlike põhitõdede järgijaid on hakatud nimetama vihakõnelejateks. Seadusi välja töötades ja Euroopa Liidu direktiive kohaldades ei arvestata meil väga sageli mujal maailmas juba esile kerkinud ohtudega.
Pagulasteemast ja islamiohust rääkides tuleks silmas pidada, et riik saab toetada sõjapõgenikke ja abivajajaid nii palju, kui meie riigieelarve oma inimeste puuduse kõrvalt võimaldab.
Riina Solman