Ernestine Laul: põrutan sajani välja nagu ei midagi

3. juulil 98aastaseks saanud Ernestine Laul tähistas kõrgesse ikka jõudmist «Mälestuste raamatu» esitlemisega Põlvas. Vanaproua rõõmu olid jagamas tema lähedased ja sõbrad.

Tartumaa juurtega Ernestinest sai põlvalane elu keerdkäikudes. Siia on jäänud ka tema arstina töötav tütar Aime ja vanem poeg Jaan ning nendegi järeltulijaid.
«Mälestus on nagu muusika, mis ei vaiki iial, vaid heliseb läbi aegade igavesti. Mul pole veel aeg minna, sest mind vajatakse siin, ja isegi kui ma peaksin minema, jään ma vihmas, tuules, päikeses või lumehelbes ikka teie juurde. Ja kui lepatriinu teie käel peatub, seegi olen mina,» sõnas päevakangelane õnnitlejatele.
Kui kellelegi jääb arusaamatuks, mida tähendavad sõnapaarid «värvikas elu» või «koloriitne isiksus», siis Ernestine Laul on nende väljendite elav kirjeldus. Raamatusse kirjapandu on nagu sõit Ameerika mägedel – hoogne, kurvirohke ja ohtlik, kuid samas ka tulvil elujanu ja seiklusi ning seda elu kõigis valdkondades. Iga raamatusse talletatud eluseika saadab tänuhüüe Jumalale, sõltumata sellest, kas kogeda oli joovastav õnnehetk või põrmustav hingevalu.

Raamatu sünnilugu
1999. aasta detsembris kinkis lapselaps Kadri vanaemale paksu kaustiku pühendusega: «Kallis nanni! Siia kirjuta nüüd üles kõik, mis sa oma pika ja põneva elu jooksul teinud oled.» Esimesed read kandis autor kaustikusse 2007. aastal 93aastasena. Edasi lihtsalt läks. Kirjutamisse tekkinud pausid tegi tasa erakordne mälu ja hea sulejooks.
«Arvan, et tema ladus stiil ja huvitav väljendusoskus teeksid mõnegi kirjaniku kadedaks. On näha, et tekst on tulnud seestpoolt – südamest. Ühest küljest on ta olnud tõeliselt elegantne maailmadaam. Teisest küljest jälle hell ja hoolitsev ema.  Tal jätkub tähelepanu ka inimestele väljaspool perekonda. Ta lävib sundimatult võõrastega, andes neile nõu ja suunates õigele rajale. Ja tal on õigus, kui ta ütleb, et ei saa veel meie juurest ära minna, sest trükivalgust ootavad luuletused ja sisukas kirjavahetus,» iseloomustas minia Marika Tuus-Laul oma ämma.
Käsikiri sai raamatuks peaaegu toimetamata kujul. Poeg Uuno, kes kirjutatu arvutisse ümber lõi, ütles, et eheduse säilitamiseks jättis selle meelega muutmata. Nõudlikumale lugejale võib raamat ehk kohati veidi konarliku mulje jätta, aga see ainult kinnitab, et kõik kirjapandu on tulnud südamest, on aus ja ilustamata.
Lähedaste sõnul pakkus raamat neilegi palju üllatusi, sest mõnestki Ernestine eluseigast said nad teada alles raamatut lugedes. Kirjapandu on nagu testament järeltulevatele põlvedele, sest müügi­edetabeleid see perekondlikus siseringis jagatav raamat vallutama ei lähe.

Elusalt elatud elu
Omaaegne kuulus Tartu hiromant ennustas 16aastasele Ernestinele, et tütarlaps abiellub meremehega, reisib palju, aga läheb ka lahku. Ennustus täitus punktipealt. Neiu kätt palus laevamehaanikuna merd sõitev Johannes Laul. 1936. aasta 6. juulil astus preili Ernestine Konsen Hollandis auriku Torni pardale Johannes Laulu pruudina ning naasis sealt umbes aasta pärast seadusliku abikaasana. Abielu sõlmiti sama aasta 21. novembril Londonis Eesti saatkonnas.
Aastasel merereisil ammutas noor naine endasse erinevate kontinentide ilu, mis toitsid tema loomupärast romantilist hinge. Paraku oli see ka ainus, mis hinge hellitas, sest abielu kujunes võltssäraga kassikullaks.
Abikaasad eraldusid teineteisest üheksaks aastaks. Ometi läks nii, et ühel lepitushetkel sai sünnivõimaluse poeg Uuno ning kui Johannes Laul kõrivähi tagajärjel 1958. aastal siit ilmast lahkus, oli naine truult tema kõrval.

Läbi ja lõhki kunstnikuhing
Oma vajaduse armastada ja olla armastatud on Ernestine saanud realiseerida oma kolmes lapses ja ühes kasulapses. Lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed on need, kelle pärast Ernestine võtab tänuga vastu kõik aastad, mis kõigekõrgemal talle anda on.
Ernestine Laulu on õnnistatud rohkete talentidega. Koguni sedavõrd, et isetegevuse kõrghetkedel kutsus teater Vanemuine ta oma koosseisu. Ernestine ema pidas aga teatritööd kerglaste ametiks ning neiu loobus. Majanduslikel põhjustel jäi ära sisseastumine kunstikooli Pallas. Kunstianne teostus käsitöös.
Taidlus aga jätkus ning kuigi kõige paremini valdas Ernestine kokakunsti, jõudis ta juhtida ka Tammistu raamatukogu ja Mäksa rahvamaja. Koos tantsupartner Voldemar Oksaga saavutati vabariiklikel tantsuvõistlustel meistriklassis I koht Viini valsis ja tangos ning II koht fokstrotis ja jooksupolkas.
Loomult on Ernestine igavene iseõppija. Olulisemad koolitähised on Tartu X kuueklassiline algkool, Tartu ühiskaubanduskool ja Vasula kodumajanduskool.
Prestiižikat Tartu ülikooli (toona Tartu Riikliku Ülikooli) kohvikut juhatanud Ernestine lõi töökaaslased pahviks teatega, et töötab oma kaks viimast pensionieelset aastat kokana merd sõites. Mida otsustas, seda ka tegi.
Margit Õkva,
Koit