100 aastat maineka teadlase Arthur Võõbuse sünnist

Süroloog Arthur Võõbus (1909–1988) oli 20. sajandi üks tuntumaid eesti soost humanitaarteadlasi maailmas ja kindlasti kõige enam kuulsust kogunud sõjaeelse Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanu.

Arthur Võõbus rõhutab sageli oma raamatute eessõnas Tartu ülikooli usuteaduskonna tähendust enda kujunemisele ning mainib tihti, et 1930ndate lõpul oli tal kindel plaan rajada sellesse süroloogiliste uuringute keskus.

Nõukogude okupatsioon tegi tema unistusele kiire lõpu. 1944. aastal õnnestus tal põgeneda Saksamaale ning sama aastakümne lõpus sai temast Uue Testamendi professor Chicago luterlikus teoloogia koolis, kus ta töötas kuni pensionini.
Suviti käis Võõbus uurimisreisidel Lähis-Idas, mille käigus ta fotografeeris süüria kirikutega seotud institutsioonides Süürias, Iraagis, Iisraelis, Liibanonis, Türgis, Iraanis ja Indias süüriakeelseid käsikirju või nende osi, mis sisaldasid teadusele enam huvi pakkuvaid ja seni tundmatuid tekste.
Arthur Võõbuse tegid kuulsaks tema raamatud ja kirjutised Süüria kristluse vaimuloo alal ning erakordse tähtsusega süüriakeelsete käsikirjade avastused Idamaadel. Süüria käsikirjadega tegeles Võõbus alates 1935. aasta märtsist, kui ta esimest korda külastas Berliini riigiraamatukogu käsikirjade osakonda ning hiljem ka teisi kollektsioone Euroopas.
Sel ajal valmistas ta ette oma doktoriväitekirja munkluse ajaloost Lähis-Idas ja selle iseärasustest ning hakkas uurima vanimate süüriakeelsete piiblitõlgete tekstoloogiat.

Võõbuse teaduslikest uurimisaladest ja avastustest saab siinse artikli raames esile tuua ainult tähtsamaid. Üks nendest oli Vana ja Uue Testamendi tekstoloogia, eriti Piibli vanimate süüriakeelsete tõlgete, nn Vetus Syra teksti uurimused.
1950ndatel aastatel juba professorina Chicagos avaldas ta mitmeid raamatu mahus uurimusi Uue Testamendi varastest tõlgetest. Võõbus oli veendunud, et süüriakeelsete tõlgete kõige varasemas kihistuses, mainitud Vetus Syra versioonides, oli veel tallel esimeste sajandite kristliku kuulutuse suulist Palestiina aramea keelt ja selle väljendeid.
Enne kui Piibli süüria tõlkena pääses lõplikult maksvusele standardvorm, nn Pešitta, oli sajandeid käibel palju erinevaid arhailisi tõlkeid, mille jäänuseid otsis Võõbus sadadest süüria käsikirjadest. Sellel alal tegi ta ära tohutu töö, mille viljadena avaldas kaks köidet evangeeliumide arhailiste süüriakeelsete tõlgete kuju kohta (aastatel 1951 ja 1987) ning kirjutas ka ühe köite Vana Testamendi pentateuhi süüria tõlgete vanimast kihistusest (1958).
Juba 1950ndatel oli Võõbus teinud endale nime kreeka-, ladina-, armeenia-, gruusia-, kopti-, etioopia- ja araabiakeelsete Uue Testamendi varaste versioonide võrdleva uurijana, nõnda et teda kaasati K. Alandi maineka Uue Testamendi kreekakeelse kriitilise tekstiväljaande esimese editsiooni toimetuskolleegiumi koosseisu (aastatel 1955–1966).

Võõbusel on veel hindamatuid teeneid kreekakeelse Septuaginta, mis on ajalooliselt vanim Vana Testamendi tõlge, teksti uurimise edendamisel. Kirikuisa Origenes, kes koostas maailma esimese Piibli tekstikriitilise väljaande Hexapla («Kuueveeruline»), kaasas selle viiendale veerule Septuaginta teksti selle teadaolevalt kõige arhailisemas, 2. sajandi kujus.
Originese teos hävis, kuid 7. sajandi alguses tehti sellest veerust sõnasõnaline tõlge süüria keelde, mis nõnda sisaldab Vana Testamendi vanima tõlke vanima teadaoleva kuju süüriakeelse ümberpaneku ja mida teaduses kutsutakse Syro-Hexapla versiooniks.
Võõbus avastas ja avaldas koguni neli uut mahukat käsikirja, mis sisaldasid seni tundmata Syro-Hexapla tekste hiiglaslikus mahus – Iraagi Midyatist leidis ta käsikirja, milles leidus terve pentateuh, Jeruusalemmas Püha Markuse kloostris avastas ta Jesaja raamatu käsikirja ning Mardini 40 märtri kiriku raamatukogust Türgis leidis kaks piiblilugemikku ehk lektsionaariumi, mis sisaldavad ohtralt erinevaid tekstiosi sellest piiblitõlgete ajalukku kuuluvast kuulsast tekstist.
Võõbus leidis samuti külluslikult ajaloolisi dokumente, mille hulgast kerkib eriliselt esile Damaskusest leitud käsikiri, mis sisaldab monofüsiitliku Lääne-Süüria kiriku sinodite akte, esmajärgulisi ajalooallikaid, mis varem olid täiesti tundmatud (avaldatud 1975). Samuti leidis ta hulgaliselt seaduseraamatuid ja ametlikke ajaloodokumente, mis kajastavad kontsiilide või kirikupeade määrusi või kloostrite ja koolide korraldusi.
Kokku avaldas Võõbus umbes 20 köidet sedalaadi varem tundmata ajaloolisi dokumente. Paljude käsikirjade seast avastas ta uusi patristilisi allikaid, piiblikommentaare ja koguni varem tundmata autorite töid.
Kokku tegi Võõbus Idamaadele 34 uurimisretke, ta pildistas 23 erinevas maailma paigas kokku 695 käsikirja ja tema süüria käsikirjade unikaalne filmikogu sisaldab viimaste andmete kohaselt umbes 60 000 fotot, seega ligikaudu 120 000 lehekülge vähe tuntud või suisa tundmatuid Idamaade kultuuriloolisi allikaid, millest ainult osa ja kõige olulisema jõudis ta oma elu jooksul trükis avaldada.

Võõbus oli oma põlvkonna ainus teadlane, kellele tuli mõte Lähis-Idast uusi tundmatuid käsikirju otsida, ning selle tulemusena varustas ta maailma uurimismaterjaliga, mille kogu rikkused ilmselt ei ammendu ka järgnevate aastasadade jooksul.
Võõbuse süüria käsikirjade uurimise instituut, The Institute for Syriac Manuscript Studies, asutati tema koduülikooli juurde Chicagos 1979. aastal. Aastal 2005 jõudis selle kogu säilitaja, Luterliku Teoloogia Ülikooli juhatus ja raamatukogu, kokkuleppele Chicago ülikooli Idamaade instituudiga, mille kohaselt viimati mainitud institutsioon võttis vastutuse Võõbuse kollektsiooni pikaajalise säilitamise ja kasutamise eest.
Võõbuse fotograafilist kollektsiooni hakati digiteerima, ning digitaalseid koopiaid on maailma teadlastel võimalik kasutamiseks tellida. See töö on siiski aega nõudev protsess, 2008. aasta keskpaigaks oli digiteeritud ainult umbes 8% Võõbuse kollektsioonist.
Kui Võõbus oleks elanud kümmekond aastat kauem, oleks ta jõudnud kirjutada veel palju köiteid, ning mitte ainult «Uurimusi Eesti rahva ajaloost», mis 14köitelise sarjana sündis missioonitundest oma rahva vastu. Tema ajalooline uurimus Süüria munklusest oli kavandatud viieköitelisena, kuid sellest ilmus ainult kolm köidet, viimane post­uumselt aastal 1988. Samuti mahukast «Süüria kirjanduse ajaloost», mis oli kavandatud kolmeköitelisena, ei jõudnud valmis mitte ühtegi köidet.
Sellest on kahju, sest A. Võõbuse eruditsioon süroloogias oli erakordne ning unikaalselt pädev mainitud teoste kirjutamiseks. Oma rikkalike käsikirjaleidudega pööras ta täiesti uue lehekülje süroloogias ning varustas ainuisikuliselt mitu põlvkonda teadlasi unikaalse uurimismaterjaliga, millest ainult temal oli küllaldane ülevaade. Nõnda jääb maailm veel kauaks temalt õppima.

Amar Annus,
Chicago ja Tartu ülikooli teadur

ARTHUR VÕÕBUS
Sündinud 15/28.4.1909 Matjama külas Vara vallas Tartumaal.
Õppinud Tartu linna III algkoolis, Hugo Treffneri gümnaasiumis, Tartu ülikooli usuteaduskonnas, 1934 teoloogiamagister, 1943 teoloogiadoktor (Tartu).
Ordineeritud 21.8.1932 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Petseri Peetri koguduse õpetaja Jaak Tauli isiklikuks adjunktiks.
Edasine teenistuskäik: 1933–34 Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja, 1935–41 Tartu Pauluse koguduse II pihtkonna õpetaja, 1941 Saksamaale, 1942 Eestisse, 1943–44 EELK vikaarõpetaja, 1944 Tartu Jaani koguduse õpetaja ajutine kohusetäitja, 1944 Saksamaale, 1977 – E.E.L.K. USA vikaarõpetaja, 1982—88 Indianapolise koguduse õpetaja.
1946–48 Hamburgi Balti ülikooli professor, 1948–77 Chicago ülikooli Uue Testamendi ja algkiriku ajaloo professor, 1978–? Toronto Usuteaduse Instituudi dekaan, 1979 Iraagi Teaduste Akadeemia liige.
Üle 40 reisi Lähis-Ida ja Kesk-Ida riikidesse, 82 teaduslikku teost, 241 monograafiat või artiklit, 43köitelise sarja «Papers of Estonian Theological Society Exile» autor.
Laulatatud 20.6.1936 Tartu Pauluse kirikus, abikaasa Ilse (snd Luksep); peresse sündis poeg ja kaks tütart.
Artur Võõbus suri 25.9.1988 Chicagos.
Allikas: EELK kodulehekülg