· · · / — — — / · · ·

SOS on tuntud hädaabisignaal, tõlgendatud kui „päästke meie hinged“ või „päästke meie laev“. Miski on halvasti, vajame abi. Vajadust päästa maailm hüüab Greta Thunberg  ning deklareerivad loodus- ja keskkonnakaitseorganisatsioonid. Riigid üritavad kokku leppida CO₂ emissiooni vähendamises, et pidurdada kliima soojenemist. Kus on siin karid? 

Oluliseks kariks on nn ühispõllu tragöödia. Kui talunikud karjatavad lehmi ühisel karjamaal, siis iga talunik püüab suurendada veiste arvu, et rohkem piima saada. Kui karjamaal kipub rohtu nappima, siis oleks mõistlik, et kõik vähendaksid loomade arvu. Kui kokkuleppele ei jõuta, hävib nii heinamaa kui ka kari. 

CO₂ heitmeid tuleb vähendada, et kliimamuutusi pidurda, kuid odava fossiilenergiaga saab toota rohkem ja odavamat kaupa, teenida suuremat kasumit. Sama lugu on maailmamere reostamise või kalapüügiga. Kas on lahendust? Jah, meile on ju öeldud, et armasta ligimest nagu iseennast, teist lahendust ei ole. 

Eestis muretsetakse metsa pärast. Me oleme kõige täiega looduse sees nagu iga teinegi elusolend. Oleme elanud täielikult looduse põhimõtte järgi, püüdnud ellu jääda ja järglasi saada. Meie maa on pidevas muutmises ja muutumises. Kui rabad ja mererannad välja arvata, on ülejäänud maa inimmõjuga. 

Viimase sajandiga on metsamaad juurde tulnud, aga hooldatavate puisniitude pindala on vähenenud 850 000 ha-lt 650 ha-le. Nii et olime kunagi üsnagi niidurahvas. End metsarahvaks arvamine ongi üsna hiline nähtus. Kas seega vale? Ei, linnastumisega suureneb inimese vajadus kunstkeskkonnast, tihe-elust ja sagesuhtlusest puhata. Seda vajadust täidab aianduski. 

Meie meel tõrgub, kui end muust loodust eraldada püüame, samuti keha, kui mõelda allergiate jt „linnahaiguste“ peale. Milline on „õige“ loodus? Inimkesksest lähenemisest siin ei pääse. Pole ju metsagi kui sellist olemas. Eristatakse kasvukohatüüpe, kus kasvavad eri vanuse ja liigilise koosseisuga puistud. 

Eelmise sajandi suurte sõdade järel oleme elanud kasvavate metsade ajastul. Nüüd peame metsa väärtuseks lisaks puidule ka kultuurilist, sotsiaal­set ja ökoloogilist väärtust. Palgid, pärand, puhkus, populatsioonid. Jah, metsa tuleb ka raiuda, sest puit on taastuv loodusvara, mis laguneb loodust kahjustamata. Puidust toode valmib väiksema energiakuluga. Puidust maja, lauad-toolid ja harjavarski on seetõttu eelistatum kui betoonmaja, metallmööbel või plastikust tarbeese.

Piiratud koguses on puit mõistlik ka energiaallikana, olles pikemas vaates ikkagi üks päikeseenergia kasutamise võimalustest ja seetõttu fossiilenergiast eelistatum. Jätkusuutlik elukorraldus peab lähtuma aineringetest ja olema säästlik. Kas minust sõltub midagi? Kui iga perekond ELis lülitaks välja ühe ooterežiimil kodutehnika (5 W), väheneks energiatarve 19 GWh võrra päevas. Ühe tuumajaama võrra. Eesti tuuleenergia päevatoodang oli 2018. a 1,6 GWh.

On paastumaarjapäev. Neitsi Maarja ütles ingel Gabrielile: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Maarja ei pöördunud ära, ei eitanud, vaid allus saadiku sõnadele. Kas võib praegu levivat viirust vaadata kui karistust, kutset meeleparandusele? 

Kindlasti on põhjust mõelda nähtuste põhjuslikkusele. Viirused nagu ka mikroobid on selle maailma pärisosa, ilma nendeta poleks meidki. Vaatamata epideemiate õudustele ei kehasta nad kurjust või maailma ebatäiuslikkust, küll aga annavad inimkonnale võimaluse õppimiseks ja arenguks. Ka indiviidi arenguks. 

Kuidas ma olen käitunud keskkonnaga, oma keha koduga? On see eluks sobiv, saastamata? Aga oma kehaga, hinge koduga? Kas püüan hoida seda terve ja tugevana? Aga vaimutervis? Taotlen meelerahu või kurnan end stressiga? Kas suudan leppida ka paratamatustega ning olla positiivne ja toimekas? Need tegurid mõjutavad meie immuunsüsteemi tugevust. 

Tänan inimest, kes postitas sotsiaalmeediasse tsitaadi Hermann Hesselt: „Meelerahu ei ole kergemeelsus ega enesega rahulolu, see on kõrgeim teadmine ja armastus, see on olemasoleva kinnitus, olles ärkvel kõigi sügavike ja kuristike äärel. Meelerahu on ilu saladus ja kogu kunsti tegelik sisu.“ Kristlasena tean, kes on mulle kõrgeim teadmine ja armastus, hinge päästja ja meelerahu allikas. 

Andres Lehestik,

kolumnist