Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgi tuli kirikusse Jumala kutsel

Hiljuti oma 40. sünnipäeva tähistanud Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgi tutvustab Eesti Kiriku palvel lugejatele oma jõudmist kiriku ja kogudusetöö juurde.

Kuidas tulin kiriku juurde?
Ma olen pärit mittekristlikust perekonnast. Kui olin 22 aastat vana, ärkasin ühel öösel üles ja teadsin, et mul tuleb leeri minna ja kirikuga ühineda. See teadmine oli nii tugev, et vastuvaidlemine ei tulnud kõne alla. Pean seda Jumala kutseks.
Läksin leeri Nõmme Rahu kogudusse õpetaja Voldemar Ilja juurde, kelle juures õppisin hindama töökust, vaimset puhtust ja selgust. Minu jaoks oli iseenesestmõistetav, et kirikus tuleb käia igal jumalateenistusel ja osaleda koguduse töös. Algul ei olnud kerge sulanduda võõrasse seltskonda, tundsin ebamugavust, aga ma sain sellest üsna ruttu üle tänu Evald Mikkerile, kes mind alati rõõmsalt ja soojalt tervitas.
Liitusin Nõmme koguduse noorterühmaga ja osalesin sageli Harku tänava vennastekoguduse palvemaja kuulutustundides. Laine ja Jüri Pootsmaa hoolitsesid meie eest nagu oma laste eest. Võtsin osa koguduse talgutest, laulsin koguduse laulukooris, värvisime kirikut, koos oma emaga andsime aastaid välja koguduse ajalehte Rahuhääl.

Kuidas minust sai kirikuõpetaja?
Jumal kutsus mind. Ühel pühapäevahommikul oli minus kindel teadmine, et mul tuleb minna õppima kirikuõpetajaks. Mul oli õppimisel palju kasu sellest, et olin käinud sageli jumalateenistustel ja vennastekoguduse palvetundides. Sealt olin saanud üsna hea piiblitundmise ja ka õpetuslikud alused ei olnud mulle päris võõrad.
Kui tuli valida, kuhu kogudusse teenima asuda, siis mina tahtsin minna Raplamaale, sest olin lapsepõlves olnud palju vanaema juures Raplamaal Vastja külas. Sellepärast tulingi Vigalasse. Mind on Vigalas hästi vastu võetud.
Selle aasta novembris on minu ordinatsiooni kümnes aastapäev.

Koguduse ja minu praegune elu.
Vigalas on muidugi tükk maad vaiksem kui Nõmmel, aga siin on ka koguduseliikmete vahelisi hõõrumisi palju vähem.
Mulle meeldib siin. Olen õppinud siinsetest inimestest lugu pidama. Kogudusetöö on meeskonnatöö, üksi ei tee siin midagi. Vigalas on pühendunud ja tublisid töötegijaid.
Eriti tahan esile tõsta kirikumeest Toivo Averini, kes on väsimatu töömees, meister iga töö peale, ja oma ema, kelle tugi ja abi on mõõtmatu. Ma olen alati tahtnud elada maal, vaikuses ja rahus. Juba lapsest peale olen armastanud teha käsitööd. Mulle meeldivad väga loomad, mul on kaks kassi ja kolm koera. Neist on seltsi ja rõõmu.
Eesti Kirik