Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Uue maailma lävel

15.10.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimasel ajal võime üha sagedamini kuulda ja lugeda veendunud eksperte väitmas, et pärast seda või teist sündmust ei ole maailm enam see, mis ta oli eile. Seega peaksime nüüd elama kui mitte juba päris uues maailmas, siis vähemalt seisma selle lävel. Vaatamata kohati isegi hirmuäratavatele ennustustele võimalikust maailma tulevikust on inimesed jäänud pigem kaalutlevalt äraootavale seisukohale. Ega see meil esimest korda ole millegi uuega silmitsi seista.
Pärast külma sõja lõppu oli põhjust esimest korda üle pika aja ümber hinnata maailmakorraldus. Olime Eestiski astunud täiesti uude ajajärku, kus lootsime ka ise taas saavutatud vabaduses uueks ja paremaks saada. Kolmanda maailmasõja hirm ja tuumasõja oht ei painanud enam me meeli ning tõesti, isegi punkar ja miilits andsid viimaks teineteisele sõbralikult käe. Rääkimata siis endisest «võitlevast» ateistist ja kirikust. Muutused inimeses aga juurduvad visalt ja kui eelnevalt oli inimene olnud tööriistaks kommunismi idee võidu teenistuses, siis nüüd leiavad nii mõnedki, et oleme muutunud vahendiks turumajanduse juhitamatus masinavärgis.
Pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi USAs ja sellele järgnenud terrorirünnakuid Euroopas räägiti taas uuest maailmast, kus meid ühendab võitlus terrorismiga ja režiimidega, mis neid toetavad. Riikide endi vahelisi sõdu peeti pigem ajalooliseks igandiks ning selles vaimus hakkasid paljud maad oma kaitsejõude reformima. Nüüd võib öelda, et eestlasele omane umbusklikkus ja pikatoimelisus, mida võiksime ka tasakaalukuseks nimetada, on säästnud meie riigikaitsesüsteemi radikaalsetes reformides heitlemisest ning NATO riigid peavad taas meie puhul oluliseks esmase iseseisva kaitsevõime arendamist.
Lisaks uuesti alanud külmale sõjale ootavad meid nüüdseks ees arvatavasti ka suuremad muutused globaal­ses majanduse korralduses. Kõigi viimasel ajal maailmas toimunud uute arengute valguses konstateerib meie president Toomas Hendrik Ilves, et ajastu, mida Eesti tunneb ja milles toimida oskab, on läbi, ning olukorras, kus vanad eeldused ja alused enam ei kehti, tuleb meil kõige olulisemad korrektiivid teha just oma mõtlemises (Diplomaatia nr 10 (62), oktoober 2008). Samal ajal esitatakse näiteks Von Krahli akadeemias uusi tulevikuideid ja -lahendusi otsides üsna pretensioonikas küsimus: «Kas on elu pärast kapitalismi?»
Kuidas peaksime kristlastena suhtuma muutustesse meid ümbritsevas maailmas? Kas peaksime laskma end neist kuidagi puudutada? Kas need on aja märgid, mida peaksime tähele panema? Või on mõistlik pigem usaldada Kogujat: «Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all» (Kg 1:9).
Ei ühel ega teisel juhul peaks me uuenevat maailma kartma. Kindlasti on muutuste positiivseks küljeks see, et inimesed on neis palju enam valmis ausalt küsima oma elu ja selle mõtte järele. Meeldivatest enesepettustest üle saades suudame end ehk taas lahti kiskuda konformismi kütkeist ja suunata pilgud muutumatutele väärtustele. On ju hea leida endas jälle üles see usukindlus, mis seisab igavesel alusel ning mida muutuste tuuled nii lihtsalt kõikuma lüüa ei suuda.
 
«Kindlameelsele sa hoiad rahu,
rahu, sest ta loodab sinu peale.
Lootke alati Issanda peale,
sest Issand Jumal on igavene kalju
.»     (Js 26:3–4)

Meil on, millele toetuda ka siis, kui peaksime sattuma alanud muutustes raskustesse. Apostel Paulus julgustab meid: «Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.» (2Kr 4:16–18) Just meie sisemise maailma päevpäevases uuenemises näeme ka ümbritsevat maailma üha uuena ja seega võime tõesti igal hommikul uue maailma lävel seistes väita, et täna pole maailm enam see, mis ta oli eile. Ja Jumal tänatud! Tähendab, me oleme jätkuvalt teel muutumatu tõe poole.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan, kolonelleitnant

2 Kommentaari artiklile “Uue maailma lävel”

  1. Harri Kingo ütleb:

    “Kuidas peaksime kristlastena suhtuma muutustesse meid ümbritsevas maailmas? Kas peaksime laskma end neist kuidagi puudutada?”
    ————
    Paraku on tõsi, et me elame üha kiiremini muutuvas maailmas ja meil pole lootust saada tagasi sellesse aega, kus muutused olid aeglased ja võtsid aega põlvkondi. See elu ja muutumise kiirenemine nõuab meilt üha selgemat väärtuste enese jaoks eristamise alust, sest kasvav kirevus ja sündmuste vaheldumise kiirus lausa nõuavad, et meil oleks see alus, millel selliste muutuste reas ja ümbritseva maailma kaoses kindlana püsida.

    Nagu häda sunnib inimest otsima väljapääsu hädas, ja valu rohtu valu vastu, nii ei tasu ka seda kiirenevat kaost enda ümber vaid üheselt halvaks pidada. Selle läbi saab vaid üha ilmsemaks vajadus ehitada oma koda kaljule, ja mitte liivale.

    Kelles on aga alused paigas, kelle koda on kaljul, seda need kiirenevad muutused ja kasvav kaos ei riiva ega puuduta. See leiab lahenduse igas uues situatsioonis ega eksi. Ta on nagu laevnik, kes juhindub oma vääramatust kompassist ja mitte mere horisondil kerkivate juhuslike lainete heitlikest siluettidest.

    Kristlaste roll on olla abi pakkuja ja lahenduste näitaja selles kasvavas kaoses. Sest on paratamatu, et mida edasi kaose ja kiirenevate muutuste poole, seda enam on neid, kes sellist abi vajavad ja seda otsima hakkavad. Pole paremat õpetust kui seda on isiklik eeskuju. Vanem ei õpeta last mitte oma süõnadega, vaid 90% ulatuses just oma isikliku eeskujuga. Nii on ka kristlaste ülesanne ja tegutsemine väga selge ja aegumatu – nagu ütles Jeesus:

    “Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele”.

    Globaalses mastaabis on aga ilmne, et paljupolaarne maailmamudel ei tööta enam ammu. See paljupolaarus maailmas sünnitab vaid üha uusi vastandumisi, konflikte, vastuolusid ja erimeelsusi, mis kokkuvõttes lähevad inimkonnale väga kalliks maksma. EL on katse ühes regioonis see paljupolaarsus ületada. See paljupolaarsuse ületamine on juba saavutatud Põhja-Ameerikas, kus USA koosseisus olevad osariigid on loovutanud osa oma suveräänsusest föderaalvõimu kätte.

    Sama ootab ka Euroopat, kes seda teed juba tasapisi käibki. Sest muu variant oleks meile hukatus. Kolmandat maailmasõda maailm üle lihtsalt ei elaks – kuid just Euroopast on eelmisel sajandil kaks sellist laastavat konflikti alguse saanud.

    Üheks sellise paljupolaarsuse ületamise katalüsaatoriks on nn. globaalprobleemid, mida üksikud riigid enam lahendada ei suuda. Ei hakka neid loetlemagi.

    Kuid on ka positiivsemaid näiteid – ühtne majandus, rahandus, kaubandus, leviv turism, internet, piire ületav kultuur ja lõpuks ka keel – pole parata, maailmakeeleks kaasajal on juba inglise keel ning seegi on tegur, mis on suunatud maailma ühtsema korralduse poole.

  2. Margot ütleb:

    New World Order, ehk uus maalma kord on mõjuvõimsa väljavaitute grupi eesmärk maailma valitsemiseks poliitika, majanduse, sotsiaalse elu, meelsuse kontrolli ja hirmutamise vahenditega. See on toiminud varem ja toimib ka preguses maailmas. Selle grupi erilisus on ka selles, et nad on usklikud, nad respekterivad kõiki uske, isegi kristlust kõrvuti budismi ja islamismiga.

    Ometi need, kes on Jeesuse võtnud oma ellu ja keda Püha Vaim juhib, kasvatab ja kasutab, on sellest grupist eraldi.

    Ümbersünd annab inimesele tagasi katkenud sideme Jumalaga. Sellist inimest hakkab Jumal muutma samm sammu haaval rohkem endanäolisemaks. Inimese enda jõupingutused oleksid asjatud, kui Jumal seda ei teeks, “sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha.” (Gal.2:16)

    Kellel on taastatud katkenud side Jumalaga, ei tule muretseda maailmas toimuva pärast, sest Jumal ei jäta omasid toiduta, riieteta ega peavarjuta.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)