Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ustav usurändaja maailma teedel

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Peaaegu terve inimiga on möödas traagilistest 1940. aastatest, mil lõhuti ja pillutati laiali üks väike rahvakild ning pooleks sajandiks muutus olematuks üks riik. Tuhandete inimeste jaoks sai aeg otsa Siberis, kuhu neid sunniviisil veeti, tuhandetest said põgenikud, kes mööda maailma laiali pillutati.


Juta Vaska-Zacharski oma kodus Baltimores: tema süda ja hing laulab koos oma rahvaga.

Neiuohtu Juta Vaska lahkus koos perega Eestist 1944. aastal. «Lahkusime Eestist, sest minu isa oli omakaitseülem Virumaal. Kui meie sugulastelt hiljem nõukogude võim küsis, kas keegi perekonnast põgenes, siis nemad eitasid, sest tol korral oli ka see suur süü, kui sul sugulased olid välismaal.»

Juta sai Eestisse taas 1971. aastal. Ta meenutab seda tulekut kui väga dramaatilist. «Minu vanemad elasid veel ja nad tahtsid teada oma vennast ja õest, see tähendab, et kaks õde ja venda olid omavahel abielus. Me riskeerisime, saatsime sugulastele Eestisse telegrammi ja küsisime, kui teil on puhkus, siis me tuleksime, aga kui teil puhkust ei ole, siis ei tule. Andsime märku, et see on nende asi nüüd öelda, kas nad tahavad, et me tuleme.

Nad saatsid meile kohe vastutelegrammi ja teatasid, et neil on suvepuhkus. Nii me koos abikaasa Casimiriga läksime. Sõitsime Helsingist laevaga «Georg Ots» ja kui ma Tallinna torne nägin… Seda tunnet ei saa edasi anda.»

44 aastat koos oreliga

 

Täna elab Juta Vaska-Zacharski koos abikaasa Casimiriga Baltimores, kuhu nad tulid elama 1961. aastal. Casimiri vanemad emigreerusid Ameerikasse Poolast. «Casimir teab, et eestlaseks olemine on mulle nii oluline,» räägib Juta sellest, kuidas Casimir teda igas ettevõtmises toetab, «ta teab, et see on mu eluõhk ja toetab mind 100protsendiliselt.»

2004. aastal autasustas president Arnold Rüütel Casimir Zacharskit Maarjamaa Risti V klassi ordeniga eestluse toetamise eest Ameerika Ühendriikides. Juta sõnul ei möödu õhtut, kui ta mees ei õpi eesti keelt.

Juta ise on üdini muusika- ja kultuuriinimene. Baltimore eesti koguduse õpetaja Rudolf Troost kutsus 1961. aastal Juta kirikusse orelit mängima ja nii on see kestnud tänini.

Orelimängu ei ole Juta õppinud, on selles isehakanu. Klaverit õppis ta alguses kodus ema käe all, hiljem eratunnis. Tallinna konservatooriumis oli 1944. aastaks Jutal kõik eksamid tehtud, vaid klaverieksam oli veel jäänud, kui märtsipommitamise järel konservatoorium kolis Laiusele. «Õpetajad ütlesid siis, kui tahad, tule sinna, võid klaverieksami teha, aga minu vanemad ei lasknud, sest oli suur pommitamine kogu aeg. Nii et mul ei olegi Tallinna Konservatooriumi lõputunnistust, millest mul on väga kahju. Prof Juhan Aavikuga kohtusin hiljem Rootsis ja tema ütles, et kui tahate, ma annan teile tunnistuse. Ma ütlesin, et ei taha, sest mul ei ole ametlikku tunnistust ja mingit era-tunnistust ma ei taha.»

Saksamaal olles õppis Juta muusikaakadeemias, mis jäi aga pooleli emigreerumise tõttu Ameerikasse. «Mul oli väga kahju Saksamaalt ära tulla, sest sääl oli mul sõpru ja ma olen nendega praegugi kontaktis.»

Sõbrad on tähtsad

 

Juta peab oluliseks, et tema ümber oleksid eestlased. «Ma töötasin üks kord nädalas vabatahtliku lauluõpetajana 18 aastat vähearenenud laste koolis. Tutvusin seal paljudega ja kui ma elasin New Yorgis, olin ühes tütarlaste keskkoolis 8 aastat klaveriõpetaja, aga huvitav, et mul ei ole ameeriklaste hulgas sõpru. On muidugi tuttavaid, aga ma ei ole saanud endale sõpru,» ütleb lahke olekuga naine, kellel on see-eest sõpruskond läbi kirjavahetuse paljude inimestega Eestis.

«Paljud ütlevad, miks ma lähen Eestisse, mul ei ole seal tuttavaid. Minul oli ainult kaks kooliõde, kellega ma pidasin kontakti ja kellega olen kohtunud. Mõlemad on kahjuks surnud. Nad olid küüditatud.

Ma sain juba 1971. aastal uusi sõpru, minu väga hea sõber oli Helju Tauk (29.3.1930_4.6.2005 _ toim.), kellega kohtusime juhuslikult ja sellest ajast pääle olime suurimad sõbrad ning kirjavahetuses. Teda ju kiusati taga, vallandati, ta saatis mulle Soome kaudu kirju. Ma peaksin ütlema, et ta on olnud üks minu parimaid sõpru, kellega olin väga tihedas kontaktis.»

Juta on ikka südame ja kogu oma tegevusega kaasa elanud kodumaa kiriku muusikaelule, nii Pärnu laulupäevale viis aastat tagasi kui ka äsjalõppenud Tartu laulupeole.

Laulude läbi seotud

 

Kui kodu-Eestis lauluraamatuaastat tähistati, tehti seda ka Baltimores, Ameerika Ühendriikide idarannikul. Juta Vaska-Zacharski, kes tänu Eesti Kirikule, mida talle saadab Eestis elav vend, ning rohketele sidemetele, on hästi kursis meie tegemistega, tegi õpetaja Heino Nurgale ettepaneku korraldada Eesti Majas koraalipüha ja laulda vähemtuntud koraale, et inimesed neid õpiksid.

«Ma valisin välja umbes kolmkümmend laulu, mis mulle meeldisid. Tol korral oli siin meie tütre juures külas lauljanna Ellen Parve-Valtsaar, kellega olen palju koos esinenud Eesti üritustel, tema laulis ühe salmi ette ja siis rahvas laulis kaasa. Oli väga kena päev, laulsime suust ja südamest,» meenutab proua Juta Vaska-Zacharski rahulolevalt.

Lähedane eesti kultuur

 

Juta kuulub nende eestlaste hulka, kes ripuvad ikka südamega Eesti küljes ja keda suur maailm ei ole maailmakodanikuks teinud. Ta jälgib Eesti kultuurielu ja leiab selle aktiivse olevat. Eesti poliitika teda ei köida. Oma lemmikkirjanikuna nimetab Juta Jaan Krossi ja Hando Runnelit.

«Olen lugenud kõiki Krossi teoseid. Juba Vene ajal sai tellida ühe raamatukaupluse kaudu New Yorgis Loomingut ja isegi Sirpi ja Vasarat. Kui Krossi «Kolme katku vahel» ilmus Loomingus, siis me emaga, kes oli väga usin lugeja, hoidsime ajakirja pühapäevaks. Pääle lõunat pidasime vaikset tundi, vaatasime Loomingu läbi, lugesime,» meenutab ta.

Ta on lugenud Krossi kahte romaani _ «Keisri hull» ja «Doktor Martensi ärasõit» _ ka inglise keeles. «Lugesin peatükkide kaupa: üks eestikeelne peatükk, üks ingliskeelne ja leidsin, et Krossi keelt ei saa panna inglise keelde, tema väljendused on niivõrd originaalsed,» avaldab ta arvamust. «Nüüd saadab mulle vend Eestist, kui Krossilt midagi uut on ilmunud.»

Muusikuna köidavad Jutat Arvo Pärt ja Eduard Tubin. Viimasega oli proua Juta ka isiklikult tuttav ning on mänginud klaveril tema helitöid.

Eriliselt kauniks viimase aja kingituseks peab ta aga Naatan Haameri pildipalvete kogumikku «Jäljekuld». Varasemalt oli ta neid palveid kopeerinud Eesti Kirikust ja tutvustanud kogudusekaaslastelegi.

Sirje Semm