Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tulgu Issand või salaja südaööl

04.11.2008 | | Rubriik: Jutlus

Aegade ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada, sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Kui öeldakse: «Nüüd on rahu ja kindel olek», siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku. Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained.
1Ts 5:1–6

Inimese jaoks on üheks põhiküsimuseks läbi aegade olnud tema tulevik: surm ja see, mis sellele järgneb või ei järgne. Eluajal toimuvaga suudab tänapäeva inimene ilma kõrgemate jõududeta ilusasti hakkama saada: teaduse toel enese jaoks vastuvõetavalt ära seletada, miks üks või teine asi juhtub. Ta on võimeline teadmiste abil igapäevase elu ja olme üsna hästi ära korraldama. Küsimus Jumala järele tekib seoses sealpoolsusega, mille seletamisega inimene iseseisvalt toime ei tule. Hauani saame oma lahkunu saata, aga edasi… Ega me sellest liiga palju tea. Võiks ehk öelda, et ei tea praktiliselt üldse midagi.
Oleks ju tore, kui sealpool surma piiri oleks ainult eimiski, nagu väidavad ateistid. Siis elad ja naudid elu siin ilmas nii hästi, kui jõuad, seejärel pannakse su hingetu kest hauda ning, nagu ütleb üks meile tuttav laulusalm: «Mu põrmust lilled õitsetad.» Oli inimene ja enam pole, mingiks ajaks jääb temast vaid mälestus, mis peagi kaob. Mis eluajal tehtud, see tehtud, mis tegemata, see jääbki tegemata. Surm vabastab vastutusest oma tegude tagajärgede eest.
Aga mis siis, kui see nii ei ole? Kui surm ei tähendagi kõige lõppu, vaid nagu kristlased läbi aegade on usutunnistuses kinnitanud: «Meie usume Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, meie Issandasse, kes on risti löödud, surnud ja maha maetud, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva … ja tuleb sealt kohut mõistma elavate ja surnute üle. Meie usume… ihu ülestõusmist ja igavest elu»?
See on usutunnistus. Selle usu tunnistus, mille aluseks on usaldus Jumala vastu, lootus tema halastusele ja armule. Usk annab inimesele lootuse tulevikule, sest Jumala Poeg Jeesus Kristus on tõestanud, et surm ei lõpeta kõike, kuna surma on võimalik võita; ka inimesel, kui ta jääb Jumala armusse Jeesuse Kristuse kaudu. Seda, kes kord kuulub võitjate ridadesse, saab nautida võitu viimse vaenlase, surma üle, otsustatakse viimsel kohtupäeval, mis toimub Kristuse taastulemisel maa peale.
Meie tänasest kirjakohast veidi eespool seletab apostel Paulus Tessaloonika koguduse kristlastele esmalt, et Jeesuse Kristuse taastulemisega kaasnevast saavad osa ka lahkunud, kes äratatakse surnuist üles, nõnda et nemadki ei jää kõrvale ei kohtust ega armust. Teine küsimus, mis tessalooniklastele rahu ei anna ja millele apostel vastata püüab, on see, millal Kristuse taastulek sünnib. Küllap huvitab see ka paljusid tänapäeva kristlasi. Usuti ju Jeesuse surma järgsetel aastatel, et Kristuse taastulemine saab teoks väga ruttu. Aga ootus on kestnud juba peaaegu 2000 aastat ja lõppu ei paista.
Ootamine on piinav, sõltumata sellest, kas oodatakse head või halba. Loomulik on, et inimene, eriti veel ristiinimene, tahaks täpselt teada, millal siis ometi võiks Issand taas tulla. Aga kui jätta kõrvale lihtsalt ootamisest tekkivad ebamugavused, siis – miks on ristiinimese jaoks oluline teada Issanda tulemise täpset aega? Kas selleks, et minna talle lillede ja lauludega vastu? Kahtlemata. Aga kas see on peamine põhjus? Kardan, et mitte. Kas ei ole inimese uudishimu tingitud pigem sellest, mida apostel Issanda tuleku viisi kohta kirjutab: «Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.» Kes on varguse üle elanud, teab, et suurimaks ebameeldivuseks lisaks asjadest ilmajäämisele on seejuures teadmine, et varas, kes tuleb salaja ja ootamatult, võib näha meie elu selliseid detaile, mida me tavakülaliste eest nende vastuvõtuks valmistudes varjata suudame.
Tuletagem meelde, et Issand tuleb kohtumõistjana, kaaluma meie elu ja tegusid. Vargsi tulles võib Ta näha nii mõndagi, mida me ise Talle näidata ei tahaks. Muidugi pole midagi, mis saaks jääda Jumala ees saladuseks, kuid siiski ei tahaks me otse teolt tabatud saada – nii on meil kergem Tema kohtujärje ees püüda ennast õigustada. Kuid kas see, kui teaksime täpselt Tema tulemise tundi, innustaks meid kuidagi oma elu muutma: hakkama paremaks, tasuma oma võlad, tegema rohkem häid tegusid? Või on äkki vastupidi: teades, et Issanda taastulemiseni on veel aega, leiame, et enese ja oma elu muutmisega pole kiiret?
Kas poleks õigem mõelda hoopis sellele, et Issand võib tulla aasta või aastatuhande pärast, inimene aga ei saa olla kindel, kas ta näeb homset päikesetõusu. Ja kui tema aeg on otsas, siis jäävad tegemata kõik kavatsetud head teod ja ütlemata kõik kaunid sõnad – kui hästi need ka valmis poleks mõeldud.
Apostel kirjutab: «Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed.» Tõelisel ristiinimesel, valguse lapsel, kes käib oma Issanda järel ja elab sellist elu, nagu Issand temalt ootab, pole vaja hirmu tunda Kristuse taastulemise ees. Ta on igal ajal valmis oma Issanda ette astuma, tulgu too kas või varga kombel salaja südaööl. Küllap on ka valguse laste eluhoones hämaramaid nurki, sest ristiinimenegi peab käima läbi maailma kiusatustest ja katsumustest, kuid kui me oma nurki Issanda eest ei peida, siis kaovad need viimasedki varjud, kui ilmub Tema oma kirkuses. Jäägem siis valguse lastena rõõmuga ootama oma Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist, lootes armule, mida meile selles pakutakse. Aamen.


Eve Kruus
,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)