Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tõeline teenimine tuleb siirast südamest

19.10.2007 | | Rubriik: Jutlus

Aeg-ajalt näib meile ikka, et aega on liialt vähe kõige selle jaoks, millega tahaksime tegelda ning mida peame enda jaoks oluliseks. Kõik pakiline ning argine tungib peale, jättes meid salamisi igatsema hetki, mil võiksime seisatada omaenda maailmas, üksi oma mõtetega, üksi oma Jumalaga.
Mk 2:23–28
Aeg-ajalt näib meile ikka, et aega on liialt vähe kõige selle jaoks, millega tahaksime tegelda ning mida peame enda jaoks oluliseks. Kõik pakiline ning argine tungib peale, jättes meid salamisi igatsema hetki, mil võiksime seisatada omaenda maailmas, üksi oma mõtetega, üksi oma Jumalaga. Vahel on isegi nõnda, et kui saabubki sobiv moment, näiteks pühapäeva hommik, siis leiame end olevat möödunud töönädalast liiga väsinud selleks, et kirikusse minna. Teine kord aga tahaks olla pigem perega. Kolmandal korral pakitsevad hinges tegemata kodutööd… See kõik on loomulik ning  käib inimesega kaasas. On ju selge, et inimvajadustel on erinevad vormid ning väljundid, milles maine seguneb taevasega ja vastupidi. Ent kuhu selles pildis siis ikkagi asetub Jumal?
Tänase kirjakoha taustal kumab mu meelest mõte sellest, milles õieti seisneb Jumala austamine, Temale meelepärane elu. Kumab küsimus: kas Jumal armastab mind vähem, kui ma teen midagi tavatut, üldsusele harjumatut? Kas Ta suhtub minusse kuidagi teisiti siis, kui ma ei täida seda, mis Ta mulle täitmiseks ette on andnud? Tänapäeval võiksime ju näiteks küsida ka seda: kas Jumal on minus pettunud, kui ma ei käi piisavalt tihti kirikus?
Me elame maailmas, kus igasugune Jumala poole pöördumine ning Temas elamine võib mõnikord osutuda problemaatiliseks. Lihtsaim on ilmselt anduda kujutlusele, et on asju, mille tegemisest piisab, et Looja meiega rahule jääks – justkui peaksime mingitele konkreetsetele nõuetele vastama, pälvimaks Tema armastust ja heakskiitu. Ehk piisab tõesti sellest, et otsida välja oma parimad rõivad ning nendes kirikusse ilmuda? Või piisab ka näiteks sellest, et tabada õigeid ning laitmatult puhtaid noote koraalides? Või õnnistab Jumal eriliselt hoopis seda, kes kõige kohasemaid näoilmeid esile manada suudab?
Eks loomulikult ole ka kõiges selles oma väga oluline osa Jumala teenimise juures, ent ometi hõlmab Jumalas elatud elu midagi palju laiemat, palju sügavamat: seda, mis inimhinge ning Looja armastuse viimaks lõplikult ühte köidab.
Päev, milles Jeesus elab, on hingamispäev – püha rahva püha silmapilk. Jeesuse jüngrid on näljased, ent samal ajal kammitsetud teadmises, mis on lubatud ja mis mitte. Nimelt olid religioossed reeglid toona väga kindlalt paigas ning rangelt piiritletud. Ometi ei suuda Jeesuse õpilased end tagasi hoida ning nopivad viljapäid, sest nälg kipub ilmselt juba nende mõistust halvama. Ja nüüd siis ilmuvad välja inimesed, kes asuvad kritiseerima Jeesust ning tema õpilaste tegusid.
Usuliidritel oli toona õigus kritiseerida kõike. Usk ja ülistus üldse oli mõneti muutunud käskude ning keeldude arusaamatuks keeriseks. Nõnda oli ka Jumala teenimisel peamine rõhk kindlal kombetäitmisel, reeglitest kinnipidamisel, usus sellesse, et iga Jumala sõna või seaduste kuidagi teistmoodi tõlgendamine võis endaga kaasa tuua kirjeldamatu kaose. Nüüd aga astub Jeesus ootamatult oma järgijate kaitseks välja, öeldes: «Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks; nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.» Enamgi veel, mõne momendi möödudes suundub Jeesus sünagoogi, kus tervendab kuivanud käega mehe. Seega on Kristus hingamispäeva pühadust juutide arusaamist mööda igati teotanud, on kuulutanud nii enda kui iga inimese hingamispäeva isandaks. Mida me sellest kõigest järeldame?
Prohvet Jesaja raamatu 29. peatükis on öeldud tabavad sõnad: «Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.» (Js 29:13–14)
Inimene on oma loomult tegutseja, looja. Ta suudab täita talle ette antud reegleid ja neid ka ise luua. Inimesele on antud samuti võime tõlgendada tema elus toimuvat vastavalt vajadusele ning uskuda end samal ajal nägevat selles Jumala tõelise tahte väljendust. Aga kuhu jääb selle kõige juures tema süda? Kas mitte just siis, kui Jumala järgimine taandub viimselt ainult reeglitele ja seadustele, pole palju kergem kaotada silmist tõelist Jumalat?
Oma sisimas teame ju ometi, et just Tema on kõikvõimas ja kõike teadev ning haldav. Tema on tõeline Looja, kelle Sõna meid maailmas edasi kannab. Ning mida kaunimat me saaksimegi Talle pakkuda kui tõelist teenimist, mis seisneb puhtalt usus ning siiras südames. Kõike seda saab inimene ise suunata nõnda, nagu käsib tema südametunnistus. Siin ei mängi peamist rolli käsutäitmine, liturgia, riietus või kaunid sõnad, vaid usk ning armastus kõigis meie tegudes – tõeline tahe oma Issandat järgida. Ja seda ka siis, kui me parasjagu pühakojas ei viibi või kui oleme unustanud hingamispäeva pidada.
Viimselt jääb ju ikkagi alles lohutav teadmine, et me oleme kõigist eksimustest hoolimata Tema kätes, Tema südames ja et mitte miski ei saa meid Tema varju alt röövida. Teame sedagi, et iga meie igatsus viib meid viimaks tagasi Tema juurde, ilma et peaksime mõtlema, mil viisil ja mis põhjustel see toimuda võiks. Üksnes usaldust vajab inimhing, et iga Looja poolt kingitud päeva oluliseks ning kordumatuks pidada. Aamen!

Image
Anna-Liisa Vaher
,
Tarvastu koguduse õpetaja

16 Kommentaari artiklile “Tõeline teenimine tuleb siirast südamest”

  1. Külaline ütleb:

    Ole hea ja loe ise oma järjekordselt tore jutlus läbi ja vaata kohe selle järel seda pilti. Kas sa ise usuksid seda mida ülal ütlesid all niisugust nägu nähes? Sellelt pildilt vaatab vastu mitte mõtlev inimene, vaid tükk liha – Britney Spears või Paris Hilton – pealegi veel vaimulikukraega.

  2. Külaline ütleb:

    ja ikkagi: juba mitmendat nädalat otsin neist ilusaist jutlustest evangeeliumi, aga mitte ei leia …

  3. Külaline ütleb:

    Väga hea jutlus, tuleb südamest ja läheb südamesse kui seda vastu võtta tahad.Foto on ka väga hea.Eks igaüks mõtleb ja näeb kõike oma rikutuse-tarkuse tasemel.

  4. Külaline ütleb:

    Religioon ei ole miski, millest peaks kõnelema nutuvõru suu ümber. Lisaks sellele on pehmelt öeldes labane asuda sisulise kommenteerimise asemel arvustama jutlustaja pilti, ja seda järjekindlalt iga nädal.
    Mind need tekstid puudutavad (mõnikord rohkem, teinekord vähem), olgu seal või Miki-Hiire pilt, v-o ka sellest, et püüan eristada olulist mitteolulisest.

  5. Külaline ütleb:

    Kes räägib nutuvõrust suu ümber? Ja see pilt, lihtsalt solvab minu usulisi tunded. Kui EK on nii kena, et lubab kommentaare, siis kommenteeritakse seda mida on kommenteerida – ajalehes peavad pilt ja tekst sobima kokku. Ja kui keegi arvab heaks, et süüa võib ka peldikus prillaua pealt, siis peaks olema seegi lubatud, et keegi arvab, see ei sobi.

  6. Külaline ütleb:

    Kui Sinu usk on nii habras, et seda riivab mingi pilt (mida mina poleks muidu tõtt öelda tähelegi pannud ja mis liiatigi on täiesti ok ja IGATEPIDI TÄIESTI KÕRVALINE KÜSIMUS!), siis on ikkagi nihkes midagi Sinu usus ja väärtushinnangutes. Tegele parem nendega, selle asemel, et käia siin iga nädal seda pilti vihaselt kommimas.

  7. Külaline ütleb:

    Loe veelkord oma esimest kommentaari: pöördud ju otse artikli autori poole, võrdled teda tüki liha, Paris Hiltoniga jne. Pöördunud siis otse fotograafi ja EK poole…

    Kui inimesed on kõik erinevad nagu Sa nii kenasti (teoorias?) tead, siis las olla ka erinevaid fotosid, mis peegeldavad erinevaid emotsioone. Arusaamaks, et artikli on kirjutanud mõtlev inimene, piisab minul, ja ilmselt enamikul teistel ka tekstist, ei vaja selleks mingit lisakinnitust foto näol. Ma ei taha, ega suudakski võtta Sult Su nägemust: kirjutan pigem Vaheri kaitseks, häirib see iganädalane ilkumine täiesti normaalse pildi teemal.

  8. Külaline ütleb:

    Sa ainult solvad ja lahmid. Inimesed on paraku kõik erinevad ja kedagi pole kellelegi etaloniks pandud. Sinul oma arvamus minul oma. Sind ei sega mind segab. Mulle meeldiks kui \”alati valmis\” ütleva pioneeri asemel oleks pildil siira pilguga mõtleja. Kordan veelkord, et kivi on mitte jutlustaja vaid EK ja fotograafi kapsaaeda.

  9. Külaline ütleb:

    Muidugi pöördun ka artikli autori poole, ja tõesti provotseerin teda, kas talle endale meeldib pilt, mis kujutab teda lihatükina (igast noorest inimesest saab kõige lihtsamalt just niisuguse lihatükkpildi). Peamine hindamise kriteerium igaühes on aga ennekõike eneseprojektsioon, seetõttu ütlengi lihtsalt seda, et autori asemel oleks niivõrd ebaõnnestunud pilt minu teksti all häiriv ja ma nõuaks selle asendamist või mahavõtmist. Praeguses konstellatsioonis on kompositsiooni sõnum klassikaline: käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Et kui makstakse, siis võin olla ka meditatiivne aga muidu olen ihihihii ahahahaa.

  10. kallek ütleb:

    See on minu esimene kommentaar EK-s ja ajendab mind selleks äärmine matslus ja juhmus, mis mõnest eelmisest kommentaarist kumab. Kas jumalasõna peab ja võib kuulutada ainult sootu ja ilmetu kuju? See pildil olev noor naine ei ole mitte ajudeta lihatükk, vaid kaasaegne ahvatlusväärne noor naine, kelle elukutseks on kirikuõpetaja ja missiooniks evangeeliumi kuulutamine.Mina ei taha lugeda ja kuulata zombide jutlusi. Elav noor naine mõjub usutavamalt kui sootu kuivik. Inimesed, tulge mõistusele!

  11. Külaline ütleb:

    osta prillid! Võibolla kui jutlus oleks ehitatud mõne anekdoodi ümber, siis see nägu ehk isegi sobiks.

  12. Külaline ütleb:

    Rm 8:5
    Sest need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid.

  13. Külaline ütleb:

    on ikka inimesi, kes vaatavad seebioopereid nagu \”Kodu keset linna\” ja kuulavad ansamblit \”Meie mees\”. Nendega tõesti ei oska vaielda.

  14. Adam ütleb:

    Ah et evangeeliumi ei ole? Aga see-eest on peaaegu pilt evangeeliumi autorist Evast endast.

  15. positiiv.. ütleb:

    Suur tänu autorile hea artikli eest. Sooviks,et kristlased oleksid ka tavaelus sama aktiivsed ja rohkem olema positiivsemad kui siin kommentaarides end väljendades.

  16. andres ütleb:

    Kallid kaaskommentaatorid!
    Oh teie usuväge ja võitlusetarmu! Aga pidage meeles relvade ohutuse, ekspluatatsiooni ja hoolduse põhialuseid, mida teab iga sõdur ja ohvitser.
    Las teie usupiits rooskab usinasti ja vaimumõõk raiub vahedasti kõigepealt teid endid. Las teie usumallid ja kultuskombed rüütavad või alastavad teid ennast, aga palun jätke jutluse autor rahule.
    Ta on oma tööd hästi teinud, ta on seltsiv,avatud ja heatahtlik vaimulik nii kogudusele kui ka kogu kirikule.Pole vaja oma isiklikku malli ja -näolisust noortele peale suruda,vaid kuulata, mida Kristus jutluse kaudu oma kogudusele ütleb.
    Kui keegi kurdab, et pole evangeeliumi, siis lugege läbi jutluse perikoop Mk 2: 23-28, See ju pärineb ometi Piibli Uuest Testamendist. Kui see pole teie jaoks evangeelium, siis minge tagasi kooli ja õppige lugema- kirjutama.
    Kui see puudub teie arvates jutluses, siis minge EELK UI Tegeliku Usuteaduse õppejõudude ja kirikuõpetajate G. P. Piiri, P. Paenurme või M.Tiituse juurde, kes selgitavad teile praktilise usuteaduse ja piibli eksegeesi aluseid.
    Kui see puudub teie arvates jutlustaja näoilmest, siis vabandage mind: nüüd ma teid küll aidata ei suuda. See, mis näkku puutub on maitseasi. Aga mingit kirpas kulmudega,pulkas silmadega ja kriips-suuga paater-vanapiigat ma tema asemel küll eriti tõsiselt ei võtaks. Saadaks sellise püha-ahvinäo EMA-sse lavakasse, las õpetavad ta korralikult Tartuffe´t või Härkämäe vaga peremeest(A.Kivi \”Seitse venda\”) mängima.
    Aga sina, Anna-Liisa, naerata ikka ja julgelt edasi, sest rõõmsameelset vaimulikku tahetakse kõikjale, olgu seal siis rõõm või kurbus. Tahetakse nii siin maal kui ka kord taevasse…

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)