Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Teinud rohkem, kui neilt oodati

29.04.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Kaheksakümne aasta tagusest ajalehest võib lugeda nii mõnegi vaimuliku kohta tema ametijuubeli puhul tunnustavaid sõnu. Kirikuleht jätkab traditsiooni ja tutvustab leheveergude vahendusel kiriku tublisid töötegijaid.
Ristikiriku sünnipäeval, esimese nelipüha tänujumalateenistusel tunnustab peapiiskop kiriku teenekaid töötegijaid ja toetajaid. Vastab konsistooriumi juurde loodud autasude komisjoni esimees Tiit Salumäe. 

Kas kiriku töötegijad leiavad piisavalt tunnustust?
Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Lähtuda võime Issanda sõnast: «Kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.» (Lk 17:10)
Teisalt kuulub tänu ja tunnustus nende väärtuste hulka, mis võivad anda jõudu palju tööd teinud võitlejale. Tunnustust ei saa välja teenida või selle saamist eeldada. Tunnustust väärivad need, kes on teinud rohkem, kui oleks pidanud; need, kes on oma eluga eeskujuks, näiteks pannud oma elu ohtu või toonud ohvreid. Kas seda on meie kirikus piisavalt? Usun, et meil on kasvuruumi. Soovitav on tunnustamisel silmas pidada mitte ainult kiriku ametikandjaid, vaid suunata pilk väljapoole, märgata koguduse ilmikliikmeid ja kristlike väärtuste edendajaid kogu ühiskonnas ja välismaal. Kavas on nelipühadeks anda välja voldik, kus on kirjas EELK teenetemärgiga autasustatute nimed.

Autasude seaduse § 2 (2) alusel on õigus asutada autasusid õpetajate konverentsil, konsistooriumi nõukogudel ja komisjonidel, praostkonnal ja kogudusel. Kui palju on seda õigust kasutatud?
Tasapisi on tunnustajate ring laienenud. Valdkonnana on ju tunnustamine kirikus ikka toiminud. Kolmekümnendail aastail näiteks annetas mitu kogudust õpetajale kuldristi. Autasude seadus on aidanud korrastada tunnustamise valdkonda. Autasude jagamine nelipühal on taotlenud sama eesmärki ja leidnud hea vastuvõtu.
Aasta õpetaja ja aasta juhatuse esimehe tiitli omistamisest on kujunenud oluline kirikuelu sündmus. On praostkondi ja kogudusi, kes on asutanud teenetemärgi või tunnustuse. Meediakomisjon on aastaid andnud välja kirjastuspreemiat.
Kui aktiivsed on kogudused esitama kandidaate aukirja, tänukirja või muu tunnustuse saamiseks? Lõppes ju 1. märtsil avalduste vastuvõtt autasustatavate esitamiseks.
Käesoleval aastal esitati taotlusi tunduvalt rohkem kui eelmisel. Autasude andmine on meil kirikus suhteliselt uus nähtus, seepärast on mõistetav, et see ei ole jõudnud veel paljude teadvusesse. Subordinatsiooni korras peaksid kirikuvalitsus ja valdkondade keskused märkama üleriigiliselt olulisi isikuid, praostkonnad oma praostkonna piires ja kogudused kohapeal tehtavat tööd.

Kuidas tundub, kas esindatud on iga valdkonna töötegijad alates kellamehest või hoopis vabatahtlikest?
Üldiselt küll, aga on ka kogudusi ja töövaldkondi, kust on esitatud rohkem taotlusi ja mõnelt poolt ei ole autasustamiseks seatud kedagi. Küllap see oleneb inimeste aktiivsusest ja teadlikkusest, aga ka võimest mõelda asjadele aegsasti.
Kes teeb ettepaneku riikliku autasu saamiseks?
Ettepanek võib tulla mitmelt poolt: kohalikelt omavalitsustelt, riiklikelt struktuuridelt, kirikuvalitsuselt, eraisikutelt. Kehtiva korra kohaselt annab riiklikud autasud president.

Kui palju märgatakse või tunnustatakse vaimulikke väljaspool kirikut kogukonna tasandil?
Vabariigi president on autasustanud kümneid vaimulikke kõrgete riiklike ordenitega. Mulle tundub, et teiste elualadega võrreldes on kiriku kaastöölisi tunnustatud samas mahus. Linnade ja valdade valitsused ja volikogud on nimetanud vaimulikke aukodanikeks ja autasustanud neid vapimärgiga. Meie vaimulikele on antud ka välismaiseid autasusid.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)