Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tasub teada 2. osa – Jumalateenistus

/ Autor: / Rubriik: Hingehoid, Järjejutt / Number:  /

Tähendus ja päritolu
Kreekakeelne sõna leiturgia tähendab teenimist ja seda kasutatakse Uues Testamendis nii seal, kus Jumal teenib inimest (Mt 20:28; Hb 8:2; 1:14), kui ka seal, kus inimene teenib Jumalat (Rm 13:6;15:16). Laias mõttes on kogu uskliku elu Jumala teenimine. On ju elu nii Jumala and kui ülesanne. «Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus» (Rm 12:1). See kõlab suurejooneliselt. Oleme me selleks võimelised? Kindlasti mitte inimese enda jõust, vaid Jumala ilmutuse, teenimise ja ligiolu kaudu Kristuses.
Jumalateenistus kitsas mõttes asetab inimese keskkonda, kus ta armuvahendite, Sõna ja sakramendi kaudu saab osa Jumala ligiolust ja pühitsusest Kristuses. Jumalateenistus toob taeva maa peale, on seotud taevase algkujuga. Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatükis räägitakse taevasest jumalateenistusest, mille keskmes seisab Tall – Kristus. Temale on määratud inglite, kiriku (24 vanemat) ja kogu loodu liturgia (vaata ka Hb 12:22jj).
Sellise pühendumise põhjus on Kristuse lunastusteos. Seades armulaua, et võiksime taaskogeda Tema ohvrit ja armastust, seadis Jeesus sisse ka kristliku jumalateenistuse. Idas kutsutakse jumalateenistust lihtsalt liturgiaks, Läänes nimetatakse armulauaga jumalateenistust ka missaks. Nimetus tuleneb lõpuvormelist «Ite, missa est!» – «Minge, see on lõppenud», milles võib näha Jumala teole tuginevat lähetuskäsku Jumala teenimiseks.
Ülesanne ja ülesehitus
Niisiis on armulaud jumalateenistuse kese, jumalateenistus kiriku kese ja kirik ise jumalateenistuse kaudu korrastatud eluosadus. Jumalateenistus on tagasipöördumine kiriku olevikulise alguse juurde, sellest osasaamine. Vaid nii võime kui elavad kivid üles ehitatud saada vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks (1Pt 2:5).
Jumalateenistuse kord vastab inimese jumalasuhte iseloomule. Piltlikult on see trepp Issanda «ülemisse tuppa» (Lk 22:12), osadusse Jumalaga. Sellel teel teenib meid Issand ise kui Ülempreester. Ka meie palve, usutunnistus, laul ja tänu ei ole lihtsalt inimesepoolne tegevus, vaid Issanda tegevus oma ihus – usku kinkiv tegevus. Iga samm, aste ja osa on loogiliseks ettevalmistuseks järgmisele. Neid osi ei ole õige ümber vahetada ega vahele jätta, sest need moodustavad terviku. Ajaloos on neid osi olnud vahel veidi rohkem, vahel vähem. Laias laastus võib neid aga jagada neljaks.
1. Pihitalitus. Iga suhtluse esimeseks proovikiviks on konflikti küsimus. Mida teeb Jumala ees see, kes on talitanud Tema tahte vastaselt? Patutunnistus ja Jumala armu kuulutamine avab taas ukse Jumala juurde. See annab ka põhjuse Jumalat tänada ja ülistada, järgneb Gloria – Au olgu Jumalale kõrges!
2. Sõna ja palvetalitus. Parim austus on kuulata, mida Jumalal meile öelda on. Soovitakse ja palutakse Tema Vaimu juhtimist sõna kuulmisele ja kuulutamisele ning loetakse pühakirja, kindlasti ka evangeeliumi. Järgnevalt kinnitab kogudus usutunnistuse sõnadega, et usub Kolmainu Jumalat ja seda, mida Jumal meile on ilmutanud. Järgneb jutlus kui vabas vormis kuulutus tänasele inimesele. Reformikavad pakuvad välja lugeda usutunnistus pärast jutlust, sisu see ei muuda. Kogudus, kes tunnistab oma usku, on kutsutud kirikupalves tooma Jumala ette kiriku, ühiskonna, kõik inimesed, nende rõõmud ja mured.
3. Armulauatalitus. Osasaamine Kristuse lunastavast ihust ja verest tähendab anda end täielikult Jumala teenistusse Kristuse ihu liikmena, Kristuse valitsemist kõiges.
4. Tänu- ja õnnistamise talitus. Jumalateenistus on alati rõõmsa tänu allikas – sinna suubub Jumala teenimine. See on vaimulik pidu, mis pühitseb kogu elu ja maailma.
Rikkalik varakamber
Jumalateenistus iseloomustab viisi, kuidas me kreatuurina peame suhestuma Jumalaga, et olla Tema armastatud ja õigeksmõistetud lapsed. See loob aluse ka uueks vahekorraks kaasinimese ja ühiskonnaga. Jumalateenistuse täpse ülesehituse leiab igaüks kiriku lauluraamatu lõpust või laululehelt.
Lisaks on jumalateenistus seotud kirikuaastaga, mis toob esile Piibli õndsussündmustiku, kaasa kõnelevad kirikuruum, vaimulike riietus ja liturgilised värvid, suur on muusika osa. Liturgia rikkalik varakamber haarab usus Jumalat teeniva kirikulise kaasa, pühitseb ja ülendab ka siis, kui armulaud ise mõnel põhjusel ära jääb või sellest osa ei võeta. Küll manitseb Piibel: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist» (Hb 10:25). Kristlane ei kahtle selles, miks ta peab kirikusse minema. Ta on õnnetu, kui sinna ei pääse.
Andres Põder