Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Taevane Ülempreester ise palvetab meie eest

10.05.2011 | | Rubriik: Jutlus

Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!
Jh 17:11–17

Jeesus oli käinud aastaid mööda püha maa radu ning õpetanud inimesi Jumalat tundma ja ligimest armastama. Selle kirjakoha palve aegu lõppes Jeesuse töö maapealse Õpetajana ja jätkus ülempreesterlik teenimine, mis tipnes Kolgata ristil, kus ta andis iseennast ülimaks ohvritalleks meie süü ja eksimiste lunastamiseks, meid kaduvusest vabaks ostes ja taevase Isaga lepitades.
Õnnistegija maine lõpp oli karm ja ega eelnevgi kerge olnud. Juba imikuna sattus ta selle maailma vägevate tagakiusu alla, nii et Jee­suse elu päästmiseks pidid vanemad temaga suisa Egiptusesse põgenema. Avaliku kuulutustöö ajal pidi ta olema olukordades, kus nii rahvas kui mugavat positsiooni hoidvad usujuhid olid tema vastu. Kannatusi valmistas ka nägemine, et inimeste elu on valdavalt maisele kaduvale orienteeritud ning rahvas, tema järelkäijad ja jüngridki Jumalast oma mõistmises ja tegudes õige kaugel. Pole ju kerge näha hukka minemas neid, keda armastad.
Siiski oli jüngrite olukord Jeesuse maise tegevuse ajal veel üsna lihtne. Kui Jeesus oli ihulikul kujul oma järelkäijate juures, siis oli tekkiva koguduse side temaga vahetu. Kuigi, nagu elu näitas, isegi Jumala Poja enda ihulik kohalolu ja evangeeliumides kirjeldatud sündmuste keskel olemine ei pannud jüngreid Jumalat suuremat mõistma. Enamikul Õnnistegijast kuulda saanud inimestest vist jooksis kogu õpetus lihtsalt külgi mööda alla. Viimast oli ka oodata, eks Jee­­sus ise ju andis mõista tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, et kes Jumala sõnumit kuulda ei taha, see ka kuulda ei võta, olgu sõnumitoojaks kes iganes.
Ometi oli jüngritel siiani olnud elavaks tegevate sõnade ja ennenägematu meelevallaga Õpetaja kohe siinsamas. Jeesus oli kohal neid kaitsmas, hoidmas, õpetamas. Nüüd aga oli Jeesus peagi lahkumas üle maise maailma piiri. Jüngrid pidid võtma kuulutaja teatepulga üle. Kui me hiljem järgnevaid sündmusi ette ei teaks, siis võiksime üsna kahtlevad olla, et kas nad ikka saavad hakkama. Ja tõsi see on, et ega oma jõule tuginedes ei olekski neist ristikiriku alustaladena asja saanud. Jüngrid ise vajasid juhtimist ja Jumala lähedalolu. Seda Jeesus oma ülempreesterlikus palves jüngritele ja kõigile järelkäijatele (ka meile!) palubki.
Meil, tänapäeva ristiinimestel, on lugupidamine Jeesuse valitud apostlite vastu. Ometi olid ka nemad vaid lihast ja luust inimesed kõigi oma arusaamiste ja eelarvamustega. Inimestena olid nad ekslikud, just nii nagu meiegi. Jeesuse kõige lähemadki õpilased olid üles näidanud suisa jahmatavat mõistmatust. Küll oli nende seas domineerimise püüdu, küll lahkmeele algeid. Jüngrid eksisid, aga Jumala armust toodi nad tagasi õigele teele. Nii palju jätkus üheteistkümnel usaldust, et lasta Jumalal end alati tagasi tuua, Juudal ei sedagi.
Kui juba Jeesust oma silmaga näinud ja temaga aastaid ringi rännanud ja tema enda suust elavaks tegevaid sõnu kuulnud jüngrid vajasid Jee­suse eestpalvet, siis kui palju vajame seda meie! Mõnelgi hetkel me võime olla õige kurvad, kui märkame, et oleme oma mõtetes ja tahtmistes Jumalast kaugele jäänud. Ometi meil on lootust. See lootus tugineb Jumala enda armule, mitte meie tegudele.
Nagu järgnevad sündmused näitasid ja näitavad, ei vii isegi Jeesuse ülempreesterlik eestpalve tema järel käijaid laitmatusele. Ka need, kes vaimust sündinud taevase riigi kodanikeks ja igatsevad olla ära siit langenud maailmast, on ikka osa sellest maisest maailmast ning nad alluvad selle reeglitele ja ebatäiuslikkusele. Lõpuni pühaks ei saa siin maises ilmas keegi, ka apostlid mitte.
Ometi võime olla kindlad: meil on suur Ülempreester taevas, kes ise meie eest on palvetanud, kes meid nüüdki hoiab ja õigele teele toob, kui eksime. Ta ei ole meid kutsunud mitte selleks, et meie seast pühamad endale välja valida, vaid ta on meist igaüht kutsunud, et me tema omad oleksime ja taevariiki jõuaksime. Aamen!

Urmas Paju
,
Võnnu koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)