Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Surnuaiapühadest

17.06.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Surnuaiapüha pidamine Eestis suve ilusal ja valgel ajal on kaugeleulatuv traditsioon.
See annab võimaluse kristlikku hingekosutust vajavatel inimestel koguneda lähedaste haudadele, kuulata pühakirja sõna, mälestada lahkunud omakseid ning ühiselt palvetada.
Surnuaiapüha peetakse paljudel surnuaedadel, mitte vaid neil, mis kirikute lähedusse jäävad. Tihti eelneb või järgneb teenistusele kalmude juures ka armulauatalitus kirikus, kuid põhimõtteliselt võib talituse pidada ka surnuaial.
Nõukogude ajal püüti juurutada ilmalikke kalmistupäevi ja kehtestati nõue, et kiriklikud surnuaiapühad võivad alata siis, kui kalmistupäevad peetud.
Surnuaiapüha teenistus on oma ülesehituselt mõneti sarnanenud jõuluõhtu liturgilise teenistusega. Laululehtedena on kasutatud nii üldkiriklikult ettevalmistatuid, kuid iga kogudus saab kokku panna ka oma lehe.
Varasemalt on loetud kirjakohti, mis tuttavad surnute mälestuspüha teenistuselt ning kõnelevad viimsest kohtust. Luterliku kiriku uues käsiraamatus on toodud surnuaiapüha teenistuse kord. Loetavad kirjakohad keskenduvad inimese kaduvusele, surmaks valmistumisele, kristlikule lootusele ja igavesele elule.
Kalmistutel peetavate surnuaiapühade ajad peaksid olema väljas kalmistu teadetetahvlil, aga ka kirikute juures. Infot surnuaiapühade kohta üle Eesti leiate EELK koduleheküljelt (www.eelk.ee), kus on vastav link.

EK

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)