Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sina, hea ja ustav sulane…

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

24. novembril saab emeriitpraost professor dr h.c. Evald Saag 90 aastaseks.
Ta on teoloog, kes sõjajärgsetel aastakümnetel on kõige enam vorminud meie vaimulikkonda ja koos sellega kujundanud kogu Eesti kirikuelu. Neid isikuid, kes pole ise kunagi päris tipus, kuid juhivad siiski protsesse, nimetatakse sageli hallideks kardinalideks.
Evald Saagi puhul ei kehti see väide juba selletõttu, et kunagi pole ta tahtnud olla kardinal ja ammugi ei ole ta olnud hall. Välja arvatud pea, mis on tal olnud hall juba vähemalt 40 aastat ehk ajast, mil mina teda mäletama hakkasin.
Mälestused lapsepõlvest

Kui me pühapäeva hommikuti tavaliselt isaga Pärnu Eliisabeti kirikusse läksime, teadsime ainult seda, et igal teisel pühapäeval peab jumalateenistust magister Evald Saag. Pärast praost Albert Roosvalti haigestumist ja tööst kõrvale jäämist oli 1962. aasta suvel Pärnu kogudust saadetud teenima senine Rapla õpetaja Evald Saag.
Peagi selgus, et ta ei saa krooniliselt haigestunud ja Raikküla kodutallu elama jäänud abikaasa tõttu vastu võtta Pärnu praostkonna praosti kohta ega ka mitte täiskohaga Eliisabeti kogudust teenima hakata. Seetõttu tuli varsti teiseks õpetajaks senine Tori koguduse hingekarjane Richard Võlli, kellega nad aastakümneid Pärnu Eliisabeti kirikus koos teenisid ja kordamööda jumalateenistusi pidasid.
Peaaegu üheaegselt siirdusid nad 1980. aastate lõpul ka emerituuri. Praost Richard Võlli kutsuti tagasi oma Issanda juurde 91 aasta vanuses selle aasta juulis. Vaatamata sellele, et nad olid vaimulikena ja isiksustena erinevad, pidasi rahvas mõlemast mehest väga lugu ja ka mingit erilist vahetegemist kirikuliste poolt ma ei mäleta. Perekondlikult käisime siiski rohkem läbi Evald Saagiga, kes lisaks oma tarkusele võlus ka ääretu inimliku lihtsusega.
Kuigi kiriku uksele ei pandud mingisuguseid teateid jumalateenistuste toimumise aja ega läbiviijate kohta, rääkimata ajalehes teatamisest ja raadios kuulutamisest, käis Pärnu kirikus 1960ndatel aastatel palju rahvast. Eriti on lapsena meelde jäänud see, kui kaua võttis jumalateenistuse lõpul inimeste rohkuse tõttu kirikust väljumine aega, ka kõige tavalisemal pühapäeval.
Kirikus istusime alati kõige kõrgemas kohas, orelirõdul, mis oli suurtel pühadel reserveeritud laulukoorile, sest sealt sai hea ülevaate nii kirikulistest kui ka jumalateenistust pidavatest vaimulikest ja nende eripärast.
Kuna isa ameti tõttu ei olnud me just igapühapäevased kirikuskäijad, oli alati põnev arvata, kumb õpetaja jumalateenistust pidama tuleb. Ma ei tea, kuidas oli teistega, aga mina avastasin tükk aega hiljem, kuidas Evald Saag enne jumalateenistuse algust kirikulistele endast märku andis. Selleks oli vaja vaadata laulunumbrite tahvlile, sest Saag valis laule sageli teisest või kolmandast salmist alates. Tollel seda just palju ei praktiseeritud. Et ma ise praegu sageli samamoodi teen, mille tõttu mõnikord teistest kogudustest Rapla kirikusse tulnud inimesed segadusse satuvad, olen ehk alateadlikult Saagilt õppinud.
Ebatraditsioonilised ja huvitavate eluliste näidetega olid ka Evald Saagi jutlused. Mäletan siiani mõnda sellist, kus kadestamisväärse huumoriga tögas kas saamatut kolhoosikorda või muid tolleaegseid pahesid. Ta tegi seda alati nii peenelt, et kirikus istuvatel nuhkidel oli raske millestki kinni võtta. Kahju ainult, et Saag oma jutlusi pole kunagi nii kirja pannud, et neid saaks hiljem publitseerida.
Õnne peab olema

Nii lihtsa vastuse annab suurepärases vaimses vormis olev mees, kui 90. sünnipäeva eel esitasin talle trafaretse küsimuse pika ja tulemusrikka elutöö saladuse kohta. Selles, et Evald Saagil on õnne olnud, tuleb arvatavasti nõustuda. Ka siis, kui teame, et kõik pole elus kaugeltki nii läinud, nagu ta oleks soovinud või väärinud.
Teoloogiamaailmas oleks ta kindlasti kuulsam mees olnud ka siis, kui ta oleks saanud oma elutöö teha Tartu Ülikoolis, rääkimata Sorbonne´ist või Oxfordist, kuhu teda kutsuti ning kus Saagist oleks võinud kujuneda maailmamainega sumeroloog või vanatestamentlane.
Siia jääda ja peaaegu olematute võimaluste juures siiski maksimumi saavutada, et teoloogilise väljaõppe järjepidevus jäi kestma ning Eesti kirik vaatamata paljudele puudustele on alles ja tegutseb Jumala armust tänini, on Saag püstitanud monumendi, mille ees tuleks müts maha võtta kogu rahval.
Kui palju tuli selle saavutamiseks kasutada kavalust, et rumalaid võimukandjaid üle mängida ja vajadusel minna ka kompromissidele, teab vaid ta ise. Omaaegse sõjakooli karastusega ja luureohvitseri kogemustega mehena, mis juba iseenesest oli karistust väärt, oskas ta imelisel kombel isegi kõige jõhkramast stalinismiajast läbi tulla.
Õnne pidi olema, üteb Evald Saag möödunule tagasi vaadates. Jumala varjavat kätt tundis ta ka siis, kui 1953. aasta 24. mai õhtupoolikul kiputi Rapla lähedal füüsiliselt ta elu kallale. Jalgrattaga tema poole sõitnud Nõukogude ohvitseripagunitega mees lajatas koguduse õpetajale mingi tundmatu esemega lagipähe nii, et ta oli tükk aega meelemärkuseta ning pikaks ajaks tekkis tasakaaluhäire ja kadus parema kõrva kuulmisvõime. Pole kahtlustki, et tegu oli kellegi poolt organiseeritud tahtliku rünnakuga.
Praegu aeg-ajalt kimbutavaid seljahädasid peab ta selle saatusliku, kuid siiski õnneliku päeva tagajärjeks. Kui Jumal hoiab meid oma peopesas, ei suuda ka kõige hirmuäratavamad vaenlased meile tegelikult midagi teha, resümeerib Evald Saag nii oma elule kui ka kogu meie rahva saatusele tagasi vaadates.
Küsimusele, kas ta teoloogina on kunagi kahetsenud, et ta on oma elu pidanud paralleelselt õppe- ja teadustööga jagama sageli rutiinsevõitu kirikuõpetaja ametiga, vastab Saag, et need kaks on tema puhul kindlasti teineteist täiendanud. Ei ole teoloogial väärtust ilma kirikuta ja veel vähem kirikul mõtet ilma teoloogiata.
See, et hinnatud teoloog on ka tugev kirikuõpetaja, on vähemalt Eesti oludes olnud pigem erand, kui reegel. Nii võib öelda, et õnne on kindlasti olnud ka nendel kogudustel, kus Evald Saag on vaimulikuna töötanud. Mõne pastori mälestuski kaob koguduses koos tema isikuga. Saagi puhul näen, millise austusega meenutatakse teda Raplas tänaseni, vaatamata sellele, et ta juba 40 aasta eest oli sunnitud sealt lahkuma.
Eksam ei ole teadmiste kontroll

Just nende Tartu ülikooli Vana Testamendi professori Alexander von Bulmerincqi sõnadega on Evald Saag ennast kaitsnud, kui talle on ette heidetud liiga leebet suhtumist eksamil oma tudengitesse. Ta jutustab, mismoodi auväärne professor ise oli eksameid vastu võtnud: Bulmerincq kutsunud tudengi koju ja pannud ta kohe teed keetma. Seejärel aidanud ta ka lauda katta ja kui tükk aega oli teed joodud ja juttu aetud ning vaene tudeng ärevuses mõelnud, millal eksamit tuleb tegema hakata, öelnud professorihärra, et eksam ongi sooritatud.
Nii mõnigi meist on oma hinde Saagilt sõna otseses mõttes põlve otsas või vana konsistooriumimaja koridori aknalaual matriklisse saanud. Tean, et Tartu ülikoolis nõutakse praegu Saagile tehtud eksamite ümbertegemist. Ta ise ütleb selle kohta pisut sarkastiliselt, et kontrollida on võimalik ainult surnud esemeid, kui need lõhki lõigata ja vaadata, mis seal sees on. Inimesega niimoodi toimida ei saa. Iga inimene õpib, kui õpib, ainult iseenda jaoks ja see käib ka teoloogide kohta.
Samas on Evald Saag väga hea inimesetundja ja haruldane hingehoidja. Ta on alati osanud ka vähem võimekates õpilastes üles leida nende tugevad küljed, et neid tunnustada ja innustada. Sellist suhtumist nooremates generatsioonides naljalt enam ei leia. Nendega, kes on tõsiselt teoloogiast huvitatud, on ta nõus Seadust ja prohveteid ööd ja päevad uurima vaatamata sellele, kas hinne on olemas või mitte.
Teda, kui Eesti sõjajärgse teoloogia «raskekahurväe» viimast esindajat on kõige rohkem võrreldud Elmar Salumaaga. Vaatamata nende erinevusele on tolleaegsetel meestel ometi midagi ühist. Lisaks laialdastele erialateadmistele ja võimele haarata teoloogias tervikut, oskasid nad alati siduda seda meie eluga. Lisaks veel vahetu suhtlemissiirus, mis lasi õpilasel tunda, et mitte sina ei ole vajalik õpetaja jaoks, et oma hinne kätte saada, vaid et tema, õpetaja on alati olemas ja vajalik sinu jaoks. Ma usun, et see ongi põhjus, miks nii paljud Evald Saagi hindavad, armastavad ja imetlevad.
Kuigi Saagi ei ole õnnistatud ajalike lastega, on tal lugematu arv neid, kes peavad teda oma vaimseks ja vaimulikuks isaks. On imetlusväärne, kuidas soov jätkuvalt tegelda teadmishimuliste inimestega on teda veel 90aastasena hoidnud hingelt noorena.
Olles endiselt rivis, ei ole ta oma isanda käest saadud talente käest pannud, vaid kaupleb nendega edasi. Ta on mees, kellele on palju antud ja kes ise on paljudele andnud. Ta on tõeliselt hea ja ustav sulane, kes on imetlusväärselt osanud ka pisku üle ustav olla.
Südamlike õnnistussoovidega õpilaste nimel!
Mihkel Kukk
Evald Saagi 90. sünnipäeva tähistatakse 23. novembril kell 15 Nõmme Rahu kirikus.