See oli üllas moment

63 aastat tagasi, kasutades ära võimuvaakumit, mil venelased olid Eestist lahkumas ja sakslased sisse tulemas, heiskas Fred Ise koos kaaslastega Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu.
Oli 28. august 1941. Tallinnas Pika Hermanni tornis lehvis punase ja haakristiga lipu vaheajal sinimustvalge trikoloor.
Kuigi ainult lühikeseks ajaks, oli ta seal Eesti riigilipu sümboolses asukohas, et väljendada suurriikide tallatud eesti rahva kustumatut tahet iseseisvusele. See oli ajalooline sündmus, mida keegi ei saa eirata.
Sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli alanud sama aasta 22. juunil. Kuigi sakslaste pealetung edenes alguses hästi, jäi see juulis peatuma Lõuna-Eestisse. Augustis hakkas rinne jälle liikuma ja jõudis kuu lõpul Tallinna alla.
Ma olin siis 16aastane ja elasin koos vanemate ja kahe vennaga Pärnu maantee ja Liivalaia tänava vahel asuval Ahju tänaval. Vanem vend Sven oli just 18aastaseks saanud, noorem vend Rein oli alles 6aastane.
Lahing Tallinna pärast
Juba mõnda aega oli märgata Tallinnale läheneva lahingu mõju. Sadamas ja reidil oli hulk Vene sõja- ja transpordilaevu. Linn oli punasõdureid täis ja Eesti kommunistlikud «liidrid» olid Venemaa poole jalga laskmas. Elanikud ei tohtinud kella 20 ja 6 vahel majadest välja tulla.
25. augustil oli rinne juba Ülemiste järve lähedale jõudnud. Päev läbi oli kuulda kahurite ja kuulipildujate tulistamist. Öösel oli rahulikum, kuid aeg-ajalt kostsid ka siis kuulipildujate pursked.
26. augustil muutus lahing intensiivsemaks. Rinne liikus mõlemal pool Ülemiste järve Tallinna poole. Ida poolt pealetungivad Saksa üksused vallutasid Ülemiste lennuvälja ja Dvigateli vagunitehase, kuna lõunast ründavad väed olid jõudnud Sakusse.
Reidilolevad Vene sõjalaevad hakkasid tulistama üle linna Saksa positsioonide pihta. Oli kuulda sagenevaid plahvatusi. Keelule vaatamata katusele roninud, nägin mitmel pool möllavaid tulekahjusid ja Lasnamäel põlevaid tselluloosi tehase ladusid.
27. augustil toimus Tallinna vallutamise pealahing. Ägeda Vene laevastiku tule all ründasid Lasnamäel asuvad Saksa üksused venelaste kindlustatud positsioone, mida kaitses ka punaste soomusrong.
28. augusti hommikul liikusid Saksa üksused linna sisse ja jõudsid kella poole kaheks Raekoja platsile.
NKVD peakorteris
Pärast Lasnamäelt kostva varahommikuse kahuritule lõppu tekkis meie linnaosas vaikus. Umbes kaheksa paiku otsustasime vennaga linna minna, et tutvuda olukorraga. Läksime Ahju tänavalt mööda Süda tänavat ja Pärnu maanteed Vabaduse väljakule. Seal nägime hulka relvastatud Vene sõdureid sihitult ringi käimas. Ohvitsere nende hulgas polnud.
Otsustasime siis Pagari tänava NKVD peakorterisse minna, et vaadata, kas seal on veel vange, keda võiks vabastada. Hoone juurde jõudes ja läbi kangialuse hoovi vaadates nägime imestusega, et taga paremat kätt oli katuse serval väike veoauto. Hiljem selgus, et venelased olid hoonet õhku lasta püüdes tekitanud plahvatuse, mis viskas auto katusele.
Läksime uksest ettevaatlikult sisse, siis läbi hoone tiibade, aga ei leidnud kedagi. Mina läksin isegi keldrisse, kus nägin piinakappe ja seina, pea kõrgusel kuuliaugud. Vange seal aga ei olnud. Kui uuesti üles tulin, oli juba teisi inimesi hoonesse tulnud ja meie lahkusime.
Kust leida lippu?
Vabaduse väljakul kohtasime meiega ühes majas elavat Udo Karismad (Katrin Karisma isa), tema tuttavat noort meremeest Helmut Leelovit ja mu venna klassivenda Harry Parsmanit. Viimane rääkis meile, et olevat just tulnud hipodroomi lähedalt, kus ta Saksa sõjaväeüksust olevat näinud. Otsustasime, et enne nende Toompeale jõudmist tuleb punaste lipp Pika Hermanni tornist maha võtta ja heisata Eesti lipp. Küsimus oli aga, kust saada suurt Eesti lippu?
Parsman, kelle isa oli linnavalitsuse insener, arvas, et säärane lipp võiks olla linnavalitsuse hoone kojamehel. Jooksime siis Raekoja platsi ja Mündi tänava nurgal oleva linnavalitsuse hoone juurde. Läksime sissekäigu trepist mõne astme alla ja koputasime keldrikorrusel asunud kojamehe korteri uksele.
Kui ta ukse avas, küsis Parsman, kas tal on Eesti lippu, mida võiksime Pika Hermanni torni heisata. Kojamees vastas, et on küll ja tõi peidust välja suure sinimustvalge. On märkimisväärne, et just nn proletariaadi esindaja oli see, kes lippu läbi terve kommunistide terrori aasta sääraseks juhuks oli säilitanud.
Jooksime sealt Dunkri tänavat ja Lühikest jalga pidi Toompeale. Lipp oli Parsmani pintsaku põues, sest avalikult sellega relvastatud Vene sõdurite vahelt läbijooksmine oli kardetav.
Raskelt suletud torniuks
Kui me umbes kella 10.30 paiku Toompeale jõudsime ja vene kiriku kõrvalt lossi poole jooksime, nägime selle ette kogunenud rahvast, mispeale Parsman lipu põuest välja tõmbas, lastes sellel kahe käe vahel lehvida. Rahva ovatsioonide saatel jooksime viiekesi läbi kangialuse lossi sisehoovi tornipoolsesse nurka ja sealt edasi läbi ukse trepist üles torni viiva raudukse juurde.
Oma pettumuseks leidsime, et see oli lukus. Ust ümbritsev sein, õigemini müür, oli paekivist ja näis olevat päris paks.
Väljast olime näinud, et torni esimesest aknast rippus alla kaabel. Arvatavasti olid venelased torni vaatluspunktina kasutanud. Arvasime, et ehk saab katuselt kaablit mööda torni aknast sisse ronida ja siis tippu minna. Meie grupiga ühinenud Tartust pärit keskkaalu poksija Käärik püüdiski seda teha, kuid ei mahtunud torni aknast läbi. Lipp sattus siis minu kätte.
Tulnud tagasi torni ukse juurde, nägin, et keegi oli kuskilt raudkangi toonud. Püüdsime sellega ukse luku juures olevat müüri lõhkuda, mis edenes aga visalt. Siis tuli keegi joostes trepist üles ja teatas, et sakslased on Lossi platsile jõudnud. Kõik ruttasid alla, et neid kohata, ainult mina jäin veel minutiks ukse juurde mõtlema, kuidas seda lahti teha.
Saksa lipp enne
Alla minnes tuli mulle hoone sisetrepil vastu Saksa allohvitser, kes tahtis teada, mida ma seal teen. Kuna olin koolis saksa keelt õppinud, vastasin, et tahan Eesti lippu torni heisata, aga ei saa ust lahti.
Tema ütles seepeale, et sinna ei panda mingit Eesti lippu, sest sinna läheb Saksa lipp. Ma vastasin, et ei lähe, sest sinna läheb Eesti lipp. (Tookord arvasime, et sakslased lasevad meil iseseisvuse taastada.) Mees võttis tupest revolvri, pani selle mulle vastu rinda ja ütles: «Sinna läheb Saksa lipp!»
Sel momendil tuli trepist üles teine ohvitser, haaras tollel käevangust kinni ja ütles: «Jäta rahule!» Läksime siis kolmekesi Lossi platsile, kus nägin Saksa sõjaväe staabiautot, korviga mootorratast ja üht soomustatud sõidukit sõduritega. Seal olid ka meie grupi poisid.
Rääkisin ohvitserile, kes mind trepil oli päästnud, meie raskustest heisata Eesti lipp. Tema aga ei lubanud meil oma lippu torni enne panna, kui Saksa oma ei lehvi kuskil. Keegi soovitas, et me heiskaks selle lossi kangialuse kohal olevasse vardasse. Ohvitser nõustus sellega ja andis meile autost haakristiga lipu. Minu vend ja Helmut Leelov lubasid selle heisata ja läksid lossi katusele.
Mina läksin mootorratta lähedal seisva sõduri juurde ja küsisin temalt käsigranaati, et sellega müüri lõhkuda. Tema ei andnud, vaid tuli minuga kaasa. Läksime koos torni ukse juurde, kus ta pistis granaadi raudkangiga müüri sisse tehtud auku. Käskides meil kõigil nurga taha minna, tõmbas süstikut ja tuli ka ise varju.
Eesti lipp üle linna
Käis õudne pauk ja kogu ukse ümbrus oli suitsu ja kivitolmu täis. Läbi selle nägin seinas umbes meetrise läbilõikega auku. Astusin sellest läbi ja jooksin lipuga kiiresti torni.
Üleval nägin üle torni ääre rippuvat suurt punast lippu, mis oli ühest nurgast veel nööriga varda küljes kinni. Rebisin endale selle küljest tüki. Märkasin siis, et varras oli katki, mis tegi Eesti lipu heiskamise raskeks. Kuskilt oli lastud varda pihta.
Peatselt järgnes mulle vend. Tuli juurde veel teisigi. Ka nemad hakkasid endale Vene lipu küljest tükke rebima.
Arutasime, kuidas Eesti lippu heisata. Keegi noormees, võib-olla Käärik, ütles, et tema saaks varrast pidi üles ronida ja lipu pealpool trosse kinni siduda. Ma andsin talle lipu ja mõne minutiga oli tal see varda külge kinnitatud.
Nagu pikast unest ärgates hakkas see tuule käes aeglaselt edasi-tagasi liikuma, siis ühe nurgaga lehvitama ja äkki, värskes tuulehoos ennast sirgu ajades, majesteetlikult üle hilissuvise linna lehvima.
Kirikukellade helisedes
Sel hetkel hakkasid Tallinna kirikukellad helisema, esiteks Toomkirikus, siis vene kirikus, siis Jaani kirikus ja lõpuks üle kogu linna. Oli kuulda, kuidas rahvas Lossi platsil ja Vabaduse väljakul spontaanselt hümni hakkas laulma. See oli üllas moment!
Hüppasin torni tippu ümbritseva, peaaegu meetrilaiuse kaitsemüüri peale, et paremini näha, mis all toimub. Seistes seal, nägin üle Harjumäel kasvavate puude, mis siis veel vaadet ei seganud, kuidas rahvas Vabaduse väljakul suuri, hoonete seintelt maha kistud Stalini ja Lenini pilte põletas. Igal pool olid rahvahulgad Eesti lippudega. Isegi kaugelt võisin tunda nende suurt vaimustust ja rõõmu. Kuid mitmelt poolt tõusid veel tulekahjude suitsupilved ja reidil oli veel näha lahkuvat Vene sõjalaevastikku.
Tulin torni ääre pealt maha ja läksin trepist alla Lossi platsile ning sealt edasi Vabaduse väljakule. Tagasi vaadates nägin sinimustvalget trikoloori uhkelt Pika Hermanni tornis lehvimas.
Hinges oli suur rahulduse tunne, nagu oleks lõppenud luupainajalik öö.