Esileht » Arvamused » Kolumn »

See kiretu ja kirglik teadus

15.10.2008 | | Rubriik: Kolumn

Amélie Nothombi autobiograafiliste sugemetega romaan «Jumala lapsepõlv» (eesti k 2004) jutustab veidravõitu loo minategelase kolmest esimesest eluaastast Belgia saadiku tütrena Jaapanis. Veider pole üksnes see, et nõnda varast lapsepõlve «meenutatakse». Peategelane sünnib eneseküllase ja kiretuna, vajadusteta, eristamis-, s.t kannatus- ja naudinguvõimetuna, ühesõnaga Jumalana, nagu teoloogid ja filosoofid teda vahel on kirjeldanud.
Ehk teisiti: «Jumala ainukesteks tegevusteks olid neelamine, seedimine ja otsese tagajärjena väljutamine. Need vegetatiivsed toimingud läbisid Jumala keha, ilma et ta seda tähele oleks pannud. Alati ühesugune toit polnud küllalt erutav, et ta seda märganuks. Joogiga polnud asi teistmoodi. Jumal avas kõik vajalikud avaused, et tahked ja vedelad ained temast läbi saaksid käia. Seepärast nimetamegi Jumalat tema selles arengustaadiumis toruks.» (Otse prantsuse keelest tõlkides kõlaks romaani pealkiri «Torude metafüüsika».)
Areng ja muutumine saavad alguse hetkel, mil Jumal avastab, et ta ei suuda kõnelda, s.t asju nimetada ja neile seeläbi olemist omistada, mis peaks olema peamine jumaliku kõikvõimsuse avaldumisvorm («ja Jumal ütles ning see sai»). Nimetatud tõsiasi vallandab paariaastases tüdrukus raugematu, ümbritsevatele senise apaatiaga võrreldes sama arusaamatu raevu.
Lahendus saabub Belgiast koos vanaema ning tüki valge šokolaadiga, mis laste toitmisse teadlikult suhtuvate vanemate teadmata Jumala suhu pistetakse. Esmakordselt kogetud, kiretuse kireks muutnud nauding vallandab edasiste eristuste rea, lahutab muu maailma tüdruku füüsilisest kehast, nõnda et tekib mina ja eneseteadvus ning Jumalast saab inimene.
See on hea lugu mu meelest. Aga öeldakse, et heal lool peab olema moraal, see peab meile midagi õpetama. Ortodoksse teaduse (kummaline küll, aga olen aru saanud, et see on täiesti tarvitatav väljend, vastandist allpool) ja ortodoksse religiooni seisukohalt on aga kirjeldatud lugu vildakas, sest nii varast lapsepõlve ei saa mäletada ja Jumal ilmutas end lapse kujul viimati paar tuhat aastat tagasi ning ei enam.
Oleme kuidagi märkamatult harjunud pidama enesestmõistetavaks, et eksisteerib «päris» ja «tõsine» teadus, mis kirglikult kiretuse, s.t lausa jumalikuna mõistetud ainsa ja objektiivse Tõe poole püüdleb.
See teadus pole mingi nali, s.t selle üle võivad üksnes «päris» ja «tõsised» teadlased moka otsast nalja visata. Paraku eksisteerib ka teadus, mis pole päris ja tõsine, see on libateadus, mida võiks pidada naljanumbriks, kui see tegelikult suuri ohte inimese tervisele, aga vahel lausa elule kaasa ei tooks.
Libateadust kohtame alates reklaamidest, kus järjekordse vaalarasvast ja lõhnaainetest kokku keedetud näokreemi mõju teaduslikult tõestatuks kuulutatakse, kuni energiatest ja väljadest soniva posijani, kes AIDSi soojade verikäkkide ning külma vanniga ravib.
Näib, et ka religiooni üks sort on «päris» ja «tõsine», mis kirglikult Jumala, s.t kiretu ainutõe mõistmise poole püüdleb. Selle religiooni üle võivad ainult «päris» ja «tõsised» teoloogid õige pisut nalja visata. Ent selle kõrval askeldab ka libareligioon, sadade kaupa kentsakaid õpetusi, mida võiks pidada naljanumbriks, kui see inimeste elu ja tervist, võib-olla aga lausa igavest saatust ohtu ei seaks.
Akadeemikust füüsik Peeter Saari libareligioonist ei kõnele, ent libateaduse päritolu seletab ta nii:
«Vanasti hakkas inimene, tunnetades oma jõuetust loodusnähtuste meelevallas, üleloomulikesse jõududesse uskuma ja neid kummardama. Tänapäeva inimest ümbritseb üha keerukam teaduse ja tehnoloogia sünnitatud tehismaailm, mille toimimist on ilma erihariduseta üha raskem mõista. See häirib ja hirmutab, kuid tänapäeva inimene on vaba inimene: aukartuse asemel ärkab temas pigem protest ning ta valib selle, mis on kergem. Ja siis ongi platsis libateadus, mis libedasti alla neelatav…» («Libateaduse anatoomiast ja taksonoomiast», Akadeemia 2008/10, lk 2237)
Seega on libateadusel sama juur mis religioonil (või siis hoopis libareligioonil?): rumalus ja hirm tundmatu ees, ent tänapäeva inimene on, ütleme, jultunum («vaba» pole mu meelest kõige täpsem tänase inimese põhihoiakut kirjeldav sõna), mistõttu valib harduse asemel kas ilkumise või lapseliku väljamõeldise, tehes enesest Jumala, kelle meelevallas on nimetada ja sellega asjadele ning nähtustele olu omistada.
Ent kas mõistetamatu ja tundmatu üle ilkumist ning oma soovunelmate nimetamist lootuses nende «elustumisele» ei tule ka tänapäevase eneseteadliku teaduse maailmas sagedasti ette? Mis vahe ikka õieti on teadusel ja religioonil?

Urmas Petti

Üks kommentaar artiklile “See kiretu ja kirglik teadus”

  1. Harri Kingo ütleb:

    Mis on libareligioon ja mis mitte, eks see olene esmalt sellest, kuidas me endi jaoks religiooni kui nähtust määratleme ja piiritleme. Kui ikka väga kitsalt ja sel kombel, et vaid meie enda arusaamine ja ehk ka meie kirik ja kogudus, kus käime, on see üks ja õige, siis osutuvad pea kõik ülejäänud usklikud ja püüdlejad maailmas ekslikeks ja libadeks.

    Samas ei ole ma nõus religiooni nii avarate määratlustega, mis hõlmavad endasse isegi ateismi. See on juba sama tark kui pidada valetamist ja varastamist üheks aususe alaliigiks, või kuritegu üheks õiguskuuleka käitumise ilminguks.

    Seeläbi – kas liba või ehe – eks see vahe lähe meist endist läbi, kust me ise joone tõmbame.

    Kuid on ka teine kriteerium kui lihtsalt sõnaline määratlemine. Ja see on inimese isiklik religioosne kogemus ja selle järgitavus tema elus ja eluga ning sellest tuleneva headuse teostamise määr. Ning see on sisult see sama põhimõte, mida me teame kõik: puud tunned tema viljast.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)