Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Päev voolab ühiselt, ööd on üksildasemad

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Märksõnad:  / Number:  /

Räpina koguduse hooldekodus on tänavu jõulukuul põhiasukaid kahel korrusel täpselt kolmkümmend. Päevad lähevad neil rõõmsalt, ruttu ja ühetasaselt, ööd on kurvemad.

Hommik Räpina kristlikus hooldekodus algab vara, enne seitset, sest öised mured on vaja päevaste vastu ümber vahetada. Just ööd on need, kui hing on üksi või rändab mineviku radu, teatab kõige jutukam ootamatult.
Varahommikul algab kobin ja ahjukütmine, keegi tahab pööramist-pesemist, keegi rohtu. Mõni üksik küll tahaks hoopis magada ja hommikune sagin häirib teda. «Ei, mis tan’d niiväga segab nüüd,» ütleb vanaproua nüüd vastupidi, aga millegipärast tuleb tal just siis hea tukk, kui toimetamised juba alanud. Kuigi toad on kahesed, tülitsetakse oma toanaabriga kõige sagedamini. Hea tüli annab vahetevahel natuke särtsu, arvab keegi.
«Päeval ei tunne meist keegi siin end üksikuna, aeg läheb ruttu, sööme, mängime; vaat, laulame ka,» räägivad maja elanikud. «Õigust ütelda on mul siin parem kui kodus,» ütleb üks vanatädi. «Ma ei mäletanud, mitte ei mäletanud, mis tegema hakkasin, pea ei pea mitte midagi kinni. Juba oli ükskõik, kas tegin tule pliidi alla, ahju, prügikasti, riiulile, kastrulisse. Õnneks keegi alati päästis ära.»
Teine rõõmustab, sest puhast vett saab. «Nii puhas vesi on meil kraanis, oi, puhas on, ja et ta ikka tõesti oleks, lasen tükk aega joosta.» Hooldekodusse toodi ta, katkiste kummikute sees vaglad, riided seljast maha lagunenud. Puhtusest oli nii suur puudus, et nüüd otsib seda piinlikult iga päev. Seda viimast teab personal ja teavad ka kauged sugulased.
Mõni on elanud selles majas üle viieteistkümne aasta, mõni käib vahepeal kodus ja tuleb siis jälle tagasi. Juhataja Ene Mölder ütleb, et teatud puhkudel oleks parem lasta vanaemal rahus olla ühes kohas paigal, sest mitmete haigustega ja teatud vanuses inimesele ei tee kohamuutus midagi head, ajab vaid tunded ja elurütmi segamini. Üldiselt rohkem käiaksegi kohapeal vaatamas neid, kel veel on omakseid.
Üksindusest rääkides ütlevad hooldekodu asukad, et päriselt üksi ja ilma hooleks olid nad hoopis kodus. Nad ei saanud enam üksinda sugugi hakkama. Siin on tuba soe, kõht täis, ravimid, meditsiiniõde (kuigi võiks teine veel olla, arvab keegi vanahärra), seltskond. Kodus üksi haige ei söö, ei korista, ei pese end, ei saa enam aru, kuidas toimetab. Kui ei murra haigus, muserdab üksindus ikkagi: inimene lihtsalt on sotsiaalne olevus, sest ainult väga tugev vaim talub pikka üksindust.
Või on siis parem Eestis laialt käibel olev eluviis, kus hooldust vajavaid haigeid peetakse iga hinna eest kodus, sest hooldeasutus on üle jõu kallis? Lapsed, kes elavad vanakese pensionist ja mängivad hooldajaid?
Muide, toit on Räpinas tervislikum kui odavast linnapoest ostes – kööki müüvad kohalikud talunikud oma kraami. Ahjuküte, kuigi ahjud on vanad, on tuttavlik ja õdus. Duši all saab käia, vesi pole töödeldud ja selg pestakse puhtaks.
Kui lastest kiirgab kasvamise rõõmu, siis vanad inimesed on rahulikud ja elutargad, kellega on nii huvitav vestelda. Vanem inimene õpib pisiasjade üle rõõmustamise kunsti ja võib seda teistelegi õpetada. Ärgem väitkem, et igal hetkel, kuid kes meist siis on kogu aeg heas vormis!
«Üks lihtne vahtraleht võib äkki meenutada terve pika eluepisoodi,» räägib Ene Mölder. «Kuulad ja mõtled, kui ootamatuid kogemusi on olnud pealtnäha väga lihtsas inimelus.»
Juune Holvandus

Pildigalerii: