Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Õpetaja läheb läbi tulest ja veest

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Olga Schihalejev (34), tollal veel Tompak, oli Pärnus minu esimene noortejuht, kui ma kirikusse pärast leerikursust kinni jäin.
Siis hämmastas ta mind oma mitmekesiste ideedega noortetundides, lisaks jäi ta mulle meelde kui arukas ja tasakaalukas pühapäevakooli juhataja.
Nüüd on sellest möödas umbes kümme aastat ning Olga Schihalejevist on saanud Viljandi Jakobsoni Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja, lisaks annab ta inglise keele ning perekonnaõpetuse tunde.
Kuidas läks sinu esimene aasta koolis?
Esimese aasta sain seetõttu lihtsamalt, et kasutasin tuumkursuse materjale, mida religiooniõpetuse pilootprojekti jaoks koostanud olin. Küll oli hea, et olid taustteadmised ja õpilastele töölehed! Ma ei kujutaks ette, et oleksin kõik otsast peale läbi mõelnud. Imetlen väga neid õpetajaid, kes lähevad pärast ülikooli ilma materjalideta kooli ja hakkavad suure koormusega tööle.
Praegu on religiooniõpetuses valmis ainult tuumkursused – iga kooliastme jaoks üks kursus. Sellel aastal lähen juba ilma materjalideta. Natuke olen aga juba kindlam, sest üks aasta kogemust on seljataga. Esimesed triibulised on käes.
Mida tähendab töö koolis?
Mind tiivustab õpilaste huvi, mis on seda hämmastavam, et tegemist on reaalkooliga. Ma ei uskunud, et õpilased on nii siirad ja avatud. Arvasin, et see vastasseis, mida meediast näeme, kajastub ka koolis. Aga esimesel aastal tuli isegi 260 soovijat ning igas grupis lõpetas 15-20 last, kokku oli meil kaheksa gruppi. Koostöövalmidust oli hästi palju, eriti gümnaasiumi osas. Õpetajale on väljundi moment hästi oluline: tunnetada seda, kuidas väljatöötatud materjalid reaalsuses töötavad ja neid käigu pealt vajadusel ümber muuta – see vaimustab.
Kõik religiooniõpetajad, keda tean, töötava hingega oma alal. Kui juba koolis on usuõpetus, siis on õpetaja ise asjast huvitatud ning läheb tulest ja veest läbi. Kui ta ei teaks, miks ta seda teeb, siis ju ei läheks. Raha pärast tegijaid ma küll ei tea.
Mida tähendab religiooniõpetus koolilastele?
Religiooniõpetuse peamine idee on anda informatsiooni ja võimaldada õpilastel hakkama saada multikultuurses ühiskonnas, mitte anda õigeid vastuseid, vaid õpetada arutlema ja leidma tugevaid ning nõrku külgi mõtteviisides. Lihtne on võõra nähtuse kohta öelda, et see ei meeldi, raskem on mõista ja leida tagamaid. Iga nähtus rahuldab teatud vajadusi, nendega tuleb õppida toime tulema.
Oleme arutanud tunnis probleemsituatsioone, ja õpilased said paremini hakkama, kui lootsin. Väiksematele lastele meeldib muidugi mängida. Arvasin, et suurtele meeldib uurimistöid teha, kuid nad on nii koormatud, et ei jõua. Vahelduv tegevus on hea igas tunnis ja kogu õppetsükli jooksul.
Kummaline on minu jaoks see, kui õpilased ei oska üldse midagi ütelda. Igas arvamuses on mingi lähtekoht, mis on põnev, igas arvamusavalduses on tugev ja nõrk külg. Iga mõtlemine arendab. Mind rabas see, kui noored avastasid, et tänu meie ainele sai ta mõnest raamatust või situatsioonist äkki aru – see motiveerib eelkõige neid, aga ka mind.
Kuidas kulges sinu tee religiooniõpetajaks?
Olen ise alati tahtnud koolis käia, õppisin Pärnu 6. keskkoolis. Enne gümnaasiumi astumist tahtis minu ema, et läheksin mõnda prestiiþikamasse kooli. Kuid mõtlesin siis – kui ma olen kõva tegija, siis olen seda ka 6. keskkoolis. Nii saingi Tartu ülikooli rakendusmatemaatikasse sisse. Pärast aastast õppimist läksin 1991 hoopis Rootsi Sigtuna rahvaülikooli koguduse lastetööd õppima, siis ei olnud sihiks veel kool. 1993 astusin Usuteaduse Instituuti ning 1998 Tartu ülikooli usuteaduskonda. Sealt sain 2002. aastal õpetajakoolituse ning 2003. aastal kaitsesin bakalaureusekraadi.
Sa oled alustanud koguduse lastetöötajana. Mis vahe on kogudusetööl ja koolil?
Sul võivad olla kuitahes head materjalid, kuitahes head tunnid, aga kui sa ei suuda lapsi ohjes hoida, läheb kõik vastu taevast. Kui tunnis ei ole korda, siis pole tunnis midagi. Primaarne on hoida tunnis korda, sekundaarne on anda ainet.
See oli mulle tegelikult šokk, sest kirikus ei ole ma pidanud kunagi sellele tähelepanu pöörama. Arvasin kooli minnes, et olen vana kala ja mind ei raba millegagi. Ikka rabas. Aga muidugi julgen tagasi minna, sest see on eneseväärikuse küsimus, kool on suur nagu vabrik.
Kas teed ka praegu midagi koguduses?
Ma ei ole ennast perekonna ja töö kõrvalt millelegi muule pühendanud, Sandra on ju veel väike. Ma isegi ei tööta kirikus. Tulevikus tahan ka magistriõppesse minna, aga siis, kui Sandra lasteaeda läheb. See aeg on ju nii üürike, mil saan end lastele pühendada.
Pärast keskkooli lõppu, siis oli küll tunne, et kui nüüd kuskile sisse ei saa, siis on kõik läbi! Aga olles ise aastaid õppinud, on see tunne taandunud. Elu ei jookse ju kuskile.
Intervjueeris
Kristel Neitsov