Ning päike on mul …

Mu lemmikuid Ernst Enno ülistas kord Tartu valgeid öid, mil aknad põhja hõõguvad, orus Emajõgi ajab udujuttu ja kuskil tamme lehtes tundub nagu nuttu … Üksnes luuletajale on antud talent panna sõnadesse tunne, mis aastakaare pöörihetkel inimest puudutab. Suur valgus, mida sümboolselt jõulusõimes silmasime, on täna külluslikult meie ümber. Tuled siis hilisõhtul ula pealt või lahkud enne kukke-koitu kodust – ikka on valge. Vähemalt hämarik ehk agu.
Kui üldiselt eristatakse kahte hämarikku, mil päike on allpool silmapiiri – koit on hommikul enne päikesetõusu ja eha on õhtul pärast päikeseloojangut –, siis suvise pööripäeva ümber saame Eestis nautida läbi öö vältavat hämarikku, aovalgust. August Gailit paneb Toomas Nipernaadi kelkima: «Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest olen ise tuhat korda rikkam.» Mees põhjalast arvab oma varaaida «rubiinideks» lõputult laiuvad metsad ja meelisõitest kirevad niidud, suurustlemise kulminatsiooniks aga sõnab: «Ning päike on mul, see särab ja hiilgab isegi öösel.»
Valgus tõmbab helgeid hetki ja suuri sündmusi. Koolide lõpuaktused, mitmed etendused ja rohked kontserdid loovad tunde, et pidu käib üle maa. Et antud valget aega ära kasutada. Ja nagu päikesevalgusest veel vähe, loidame pirrust leegi. Mõtlen Eesti Rahva Muuseumi murul süüdatud laulu- ja tantsupeotulele, mõtlen üle maa jaanikutele läidet pakkunud võidupüha võidutulele.
Tehes plaane vaba aja sisustamiseks on hirm kimpu jääda küsimusega, millist üritust teisele eelistada. Päev on pikk, kuid sündmuste nimekiri pikem. Ikka juhtub, et kõigest huvipakkuvast osa saama ei jõua. Vahel tunnen nukrustki, et ei ole «õigel ajal õiges kohas». Siis tuleb meelde hea tuttav, kes tunnistas, et kuigi ta ei jõua tihti teatrisse, on tal hea meel, et etendused toimuvad. Parafraseerides eeltoodut on minulgi hea meel, et üritused toimuvad, ehkki ma ise alati kohale ei jõua. Jaani aegu võime tunda uhkust rikkusest, mida koi ei söö ega rooste riku.
Liina Raudvassar