Nädala näo tegi ilm

Möödunud nädalal peeti innukalt naistepäeva. On üsna ootamatu, kui tugevasti see algselt proletaarlaste tähtpäev meil on juurdunud. Koos nõukogudeaegsete pühade lahkumisega olnuks ootuspärane, et lahkub ka rahvusvaheline naistepäev kõigi oma kunagiste punaste nelkidega. Eks ta olnud ju lihtsalt veel üks põhjus napsitamiseks – kas siis muul päeval naisi olemas polegi? Meil on ju ilus emadepäev.
Aga paistab, et kedagi ei huvita enam selle tähtpäeva tekketaust, ja ausalt öelda, mis sest Clara Zetkinist ikka rääkida on. Ilmselt on ennegi sel moel tekkinud rahvalikke tähtpäevi. Natuke unustamist ja tähenduse nihkumist ja kui on midagi meeldivat, siis las olla. Talv niigi pikk ja ebameeldiv, ja las siis olla üks rõõmsa maiguga päev juures, mil on põhjust teistele naeratada, lilli tuua, tervitada.
Noored inimesed peavad hoolega ka sõbrapäeva kinkide ja kaardikestega ja vaevalt kolme nädala möödudes on neil uuesti hea põhjus lilli osta – saabus naistepäev.
Kiriku sees jätkus arutelu, millised on vaimuliku tõotuse andnu lubatavuse piirid kuuluda seltsidesse, ühinguisse jm. Raske on kõrvalseisjail üldse seisukohta võtta, sest pole teada, milline on mõne salaühingu algne mõte üldse olnud. Või kuhu nihkunud. Asi on ju salajane. Meid on niigi vähe – nii rahvana kui veelgi väiksemaarvulise kristlaskonnana, seepärast on kahju, et tekitatakse musta vee voogusid, lihtsalt kuidagi valus on.
Nädalale näo aga annab ilmselt ilm. Petlik aknast vaadates oma päikesesäraga, kui ilmajaam ütleb, et kohati lüüakse märtsikuu öise külma rekordid. Hale näha, kuidas inimesed ja nende kallid autod kolmekümne sentimeetri kõrguste jäiste vallide vahel ukerdavad. Võimatuna näib, et paari nädala möödudes seda kõike enam pole. Sulanud! Kadunud nagu kõik ajalik.
Juune Holvandus