Enamuses kogudustest, mida olen teeninud või teenin (kokku saab neid 17), on majandusasjade ajamine olnud õpetaja, juhatuse esimehe ja kirikuteenija asi. Pärnu Eliisabeti koguduses on teisiti – siin on tööl majandusdirektor.Kui mind aastal 2004 Pärnusse kutsuti, oli sellel ametikohal juba tükk aega olnud Ants Kalda, ent just minu tööleasumise ajaks oli tema ametiaeg täis saanud ja tööle oli asunud uus mees – sedapuhku (ilmselt selleks, et senistel töötegijatel ei kuluks uute nimede päheõppimiseks liiga palju aega) nimega Enn. Enn Müürisepp – või nagu teda siin enamasti nimetatakse, et Ennudel võimalikult kergesti vahet teha, Müristaja. Lihtsalt Müristaja.
Müristamas ei ole meist keegi teda näinud, kuna tegemist on äärmiselt leebe, rahuliku ja pikameelse inimesega – mis on seda hämmastavam, et tema töö koosneb ütlemata mitmekesistest asjatoimetustest ega ole sugugi lihtne või rahulik.
Majandusdirektor võiks muidugi tähendada lipsustatud ja ülikonnastatud härrasmeest, kes istub kirjutuslaua taga, teeb kaalukaid telefonikõnesid ja saadab tõsiseid e-kirju, aeg-ajalt ka «objektilt» läbi astudes.
Pärnu Eliisabeti koguduse majandusjuhataja endale sellist luksust lubada ei saa: pigem võib teda näha lihtsates tööriietes midagi ostmas, tõstmas või toomas, kõikvõimalikke rendi- ja remondiasju ajamas või kiriku sisustuse parandamise, uuendamise ja kaunistamise üle pead murdmas ning aeg-ajalt ka sügavalt ohkamas – näiteks siis, kui mõni inimene, kellega on vaja ametialaselt kokku puutuda, liiga kõva häält teeb või miski lõputuna näivalt venima kipub (sest remondi- ja ehitusfirmadega on meil Eestis nii, nagu parajasti on).
Enn Müürisepp on 55aastane ja pidanud elus mitut ametit, nii lihtsamaid kui keerukamaid. Mingit koguduse majandusdirektorite ülikooli ta lõpetanud ei ole, kuid senise kogemuse põhjal võin kinnitada, et vajalikud teadmised ja oskused selle ameti pidamiseks on talle kas kaasa sündinud või kuskilt külge hakanud.
Olulisimaks hindan seda, et ta tajub, mis on kirik ja mida tähendab kirikus töötamine: ükskõik, millisel alal, on see eeskätt jumalariigi töö ja tunnistuse andmine Kristusest. Küllap see on ka peamine, mis teda – vaatamata kõigile raskustele (millest rahanappus ei ole mitte viimane) – kirikutöö juures hoiab. Kindlasti ei ole selleks palk, mis võiks mujal taolise töö eest palju suurem olla.
Olen rõõmus, et võin tõdeda: Enn Müürisepp ei ole mitte niivõrd koguduse ametimees (hoopiski mitte «kirikuametnik»), kuivõrd koguduseliige – ja see iseenesest tagab, et oma tööd teeb ta südame ja armastusega.

Enn Auksmann