Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Mõeldes Fanny de Siversile

03.08.2011 | | Rubriik: Persoon minevikust

Viibe teiselt kaldalt
Alles see oli, kui tähistasime Fanny de Siversi juubelit. Ja nüüd… pea võimatu on uskuda, et teda pole enam. Ikka kajab kõrvus reibas hääl, kui ta julgustades viimati sõnas: «Teeme edasi… ma helistan sulle varsti jälle…» Keegi ei tea, millal lausutakse neid sõnu viimast korda. Ei ütleja ega kuulaja.
Mul on südamel mõned lubadused, mida ma nii Fanny kui lugejate ees sooviksin vabaks öelda.
Kord õhtul helistas mulle Fanny. Ta oli äsja saanud kurva kirja kodumaalt, kus räägiti pühakodade sulgemisest, maadvõtvast uskmatusest ja lootusetusest. Pärast väikest mõtiskelu lisas ta: «Võib-olla ongi meie missioon tänapäeval see, et peame olema tunnistajad, tunnistajad Jumala vaimu tegutsemisest meie elus, Tema kohalolekust. Ja pole tähtis, kui palju meid kirikus on.
Kiriku ajaloos on olnud erinevaid aegu, kord on pühakojad puupüsti täis, siis hõredamalt. Meie Issanda vaimu tempel on meie südames ja kui me ise lootust ei kaota, pole veel kõik kadunud.
Igal juhul ei tasuks meelt heita, käega lüüa, et kõik on läbi. Kuule, sa peaksid sellest kirjutama,» arvas ta lõpuks. Fannyle pole lihtne ära öelda. Nii ma siis seda kirjatükki alustasin. Mõtteid oli, aga settimata nad jäidki.
See lugu meenus mulle Metsakalmistul, Fanny kalmul. Eriti mõte, et ei maksa heituda, kui meid on vähe. «Vaata,» ütles Fanny, «jüngreid oli ju ka 12, aga milline oli nende vili!» Meidki oli siin kalmul vähe, mitte ehk palju rohkem kui jüngreid. Olgu et maeti kahtlemata eesti üht suurematest filosoofidest, visionääri, mõtlejat, esseisti, keeleteadlast. Kas taas läks nii, et teda ei tuntud ära? Nagu juhtus kunagi varem.
Aga veel üks asi on mul südamel. Aasta tagasi oli ses väljaandes Fanny juubeliartiklit sattunud esiküljel tutvustama lause: «Fanny palvetab omade eest.» Seda lugenud, oli Fanny kurb: «See pole ju nii. Kristlane palvetab alati ka oma vaenlaste eest.»
Olgu selle kinnituseks üks varasem jutuajamine. «Oled sa mõelnud, et mitte keegi ei palveta kurjategijate eest? Nende vastikute Stalinite ja Hitlerite eest… Võib-olla peaksime seda siiski tegema, see oleks ju ka võitlus kurjuse vastu.» Selline oli Fanny.
Ja üsna meie tutvuse alguses küsis ta, kas ma ei tahaks kaasa teha – nimelt palvetavat nad koos sõpruskonnaga meie Maarjamaa eest iga kuu esimesel pühapäeval. Kui Eesti veel üks teine vabariik oli, olid nad oma paguluses olevate sõpradega alustanud sellist ühispalvet. Ma usun, et seda palvet saame nüüd meie jätkata.
Arvan ka, et ehk on Eesti Kiriku lugejatele tähtis teada, et toimetuse poolt läkitatud juubelikink – Haapsalu sall – on praegu Fannyga.
Kui me kaotame oma kalli lähedase, on raske tröösti leida. Seisin missal, pisarad voolasid lohutult. Siis tuli isa Vello kord rääkida ja ta luges read Fanny raamatust «Ühelt kaldalt teisele», kus ta tsiteerib püha Augustinust: «Ära nuta, kui sa mind armastad, ära nuta.» Nendes sõnades oli Fanny ligiolu. On õnn osa saada imest, mil elu murrab läbi ka surmast.
Tiina Siimets

Igal minutil on mõte
Viimase kirja sain Fanny de Siversilt 10. mail 2011. Ta kirjutab:
«Maailm on hädasid täis, ja on tähtis, et kuskil seisab keegi kalju peal. Olgu mis on, võitleme edasi. Minu jõud väheneb pidevalt, aga kui Jumal tähtsaks peab mu töid ja tegemisi, siis annab ta ka energiat. Kirjuta Sinagi EK-le…»
Nii nüüd panen kirja mõned paljudest mõtetest, mis Fanny meile jättis.
2001. aasta «Paastuaja kirjadest»: «Surnud ei olegi võibolla nii surnud nagu nad paistavad, ja me peaksime seda meeles pidama, kui me neist kõneleme või kirjutame. Minevik on OLEMAS, nagu olevik ja tulevik.»
24. apr 2005: «Kujutan ette, et Sa elasid Johannes Pauluse kannatustelugu niisama intensiivselt kaasa kui mina. Missugune haruldane õppetund kogu inimkonnale! Nüüd on ta teisel kaldal ja saab seal veel tugevamalt tegutseda kui enne. Annan Eesti tema hoolde. Küllap aja jooksul selgub veel mõndagi. Igatahes on julgustav teada, et nähtamatu maailm on käegakatsutavas kauguses.»
17. dets 2002: «Aeg, mis meile on antud, tuleb põhjalikult ära kasutada. Kardinal Newman kirjutab kuskil, et igal minutil on oma mõte. Tuleb katsuda see üles leida.»
Nüüd on meie õe Fanny pikk ja viljakas tööpäev maa peal lõppenud. Usun, et tal on Isakodus uued suured võimalused ja ülesanded.
Palu meie eest, armas Fanny!
Evi Sepp

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)