Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mis on tõde?

11.06.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Lihtne lühike lause paneb meid mõtlema nii küsimise kui ka tõeotsimise peale. Filosoofide jaoks mõtlemine, küsimine, tõeotsimine loetakse inimeseks olemist iseloomustavaks tegevuseks. Lapsi me julgustame küsima, liiga palju küsivad täiskasvanud tunduvad meile tüütud olevat. Neile tahaks öelda, nagu üks lugupeetud praost seda tegi – võta teatmeteos ja uuri ise järele. Nõnda võiksime teha ka tõe iseloomustamise puhul. Entsüklopeedias on sees artikkel, mis seletab ära, mis on tõde.
Kristlastena teame, et küsimus säärasena, nagu me siin esitasime, on võetud Johannese evangeeliumist (Jh 18:38) ja seal toob ta meie silme ette kahe isiku vastasseisu. Need on maavalitseja Pontius Pilatus ning Naatsareti Jeesus, seega siis üks on ilmaliku võimu esindaja, teine aga usulise liikumise juht. Aga sealjuures on ilmalik võim kohtumõistja rollis ning Jeesus on see, keda süüdistatakse.
See lugu näitab ilmekalt, kui raske on süütul tõendada oma süütust. Eriti veel olukorras, kus selle ilma vägevad tahavad kellestki lahti saada ning süüdimõistetut ootab surmanuhtlus.
Võiksime mõelda ka selle peale, et mitte Pilatus ei lasknud Jeesust kinni võtta, vaid seda tegid tema oma rahva ülemad.
Nad pakkusid Jeesust Pilatusele nagu kandikul: ole hea, võta, me anname sulle mässaja, lase ta risti lüüa ja teata Rooma, et oled ühe riigikukutaja kõrvaldanud. Ja kuigi Pilatus Jeesust mässajaks ei pidanud ja nägi selles juutide usuküsimustega tegelejate omavahelist arveteõiendamist, muutis ta ometigi meelt ja tegi, mida juudi ülemad tahtsid. Ta andis Jeesuse neile risti lüüa ning arvas, et võib oma käed süütu verest puhtaks pesta. Tema kui poliitiku jaoks ei olnud oluline mitte tõde, vaid poliitilised tagajärjed, mis see tõde enesega kaasa toob.
See, mis sündis Jeesusega, on sündinud ajaloos tervete riikidega. Suurriikide vaheliste sobingutega võidakse anda teatud piirkond mingi riigi meelevalda ja tagajärjed on kurvad. Me võime seda rääkida oma rahva kannatuste põhjal. Eesti geograafilise asendi tõttu on meist vägevamad meie maad oma valdusesse igatsenud. Eeskätt meie idas asetsev naaber on tahtnud oma riigi piiri näha mööda Läänemerd kuni Poolani välja.
Meie aja inimesed mäletavad oma nahal seda, mis toimus möödunud sajandi neljakümnendate ja üheksakümnendate aastate vahel. Küüditamised, vangistused, Siberisse saatmised, hukkamised on märksõnad, millega seda ajajärku võib iseloomustada. Eelolevale leinapäevale mõeldes on meil põhjust sellest kõigest rääkida.
On loomulik, et kirik kutsub üles kõiki hukkunuid mälestama, kaasa tundma kõigile neile tublidele inimestele, kes selle kannatuste okkalise tee läbi käisid ja veel elavatena meie keskel on. Olgu püha lahkunute mälestus ja kandkem palves Issanda ette need pered, kes omakseid pidid säärasel viisil kaotama. Usklike inimestena teame, et me elus ja surmas oleme Issanda omad ning et neid, kes Issandale on ustavaks jäänud, ootab elukroon.
Ja nende kannatuste taustal on küsitud, kus on siin tõde. Kas igasugune tõde teeb meid ikka vabaks? Muidugi, tõde annab meile sisemise vabaduse, aga vaadates ligemalt Piibli kohta, kus Jeesus räägib vabastavast tõest, ei tohi ära unustada, millisest tõest Jeesus räägib! Ta ütleb: «Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid» (Jh 8:31,32). Jeesus rõhutab jüngriks olemist ja ta sõnasse jäämist. Ta ütleb selgesti, et ainult üks tõde teeb inimese tõeliselt vabaks, see on tõde Jeesuse Kristuse kui Jumala Poja kohta.
See on tõde Jeesuses ilmutatud Jumala armu ja armastuse ilmutuse kohta. Suure suuga ilmalike asjade üle tõest ja pooltõest rääkides ning inimesi lahterdades, neile silte külge pannes võib tagajärg olla vastupidine sellele, mis tõe vabastava loomuse kohta öeldakse. Muidugi ei ole tõde inimeste ahnuse ja saamahimu kohta ilus ning ühiskonnas esinevate pahede ja väärnähtuste vastu on vaja võidelda, aga seda peab tegema argumenteeritult ja ausalt. Nõnda oleme jõudnud möödunud aegade kannatuste ja valude juurest kaasaega ning siingi on igal inimesel oma rist ja võimalus, kas seda kanda või see enda pealt maha raputada.
Austades neid, kes oma risti väga rasketel aegadel kandsid, võime tänada Jumalat nende antud eeskuju eest ja usus loota, et Issand ei jäta oma rahvast maha ka siis, kui ta osa ühiskonnas tagasihoidlik peaks olema. Seda enam on vaja siis seda, et Tema omad peaksid olema maa soolaks ja maailma valguseks.
Soovin kõigile ilusat suve.

Kuno Pajula,
emeriitpeapiiskop

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)