Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mees, kes on käinud koos Jumalaga

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Veerand sajandi pikkune on olnud Halvor Sanderi teenistus Tartu Pauluse koguduse juhatuse esimehena. Täna Nõos pensionipõlve pidava mehe elutee algas 71 aastat tagasi Tartus taanlasest isa lapsena.
Halvor Sven Ole Sander sündis 2. oktoobril 1932 Tartus oma isa teisest abielust. Tema isa ütles oma esimese naise kohta «priiskaja». Nimelt üritas too elueliksiiri leiutada ja see tegevus kippus laostama pere majanduslikku alust.
Isa oli omandanud elektriinseneri kutse Saksamaal Mitweidas, ta rääkis lisaks eesti keelele vene, taani, saksa ja rootsi keelt. Ta oli eluviisilt ettevõtja, järsu sõnaga, aga viha ei pidanud. Elati jõukal järjel, peres oli teenija, kes pereliikmena elades suri 1952. aastal.
Ema päästis vangistusest
Halvori isal oli Taani kodakondsus, mis sai saatuslikuks 1941. aastal. Nende pere küüditati ja paigutati esialgu Harku vanglasse. Emal oli aga Vene pass, ka oskas ta vene keelt ja temal oli piisavalt südikust nõuda vanglas õigust. Ta lubatigi vabaks. Ema aga keeldus vabadusest, kui poega kaasa ei anta. Kui paari tunni pärast – ime küll (see oli 8aastase Halvori esimene ime) – lubati emal minna koos pojaga, oli ema veel nii julge, et ütles: «Teie tõite, teie viite ka koju tagasi.» Ja isegi viidi, küll ainult Tallinnani.
Isa sõit Siberisse lõppes Oru jaama juures enne Narvat, kui soomlased lennukilt rongi pommitasid. Haavatud, nende hulgas ka isa, visati rongi pealt maha, kraavi. Kohale jõudnud inimesed korjasid haavatud üles ja nii sattus isa Jõhvi haiglasse, kust ema ta Punase Ristiga koju tõi. Isa oli tõsiselt viga saanud ja 1943. aastal ta 64aastasena suri. Isa ei olnud usklik, aga viimsel tunnil küsis ta armulauda. Õpetaja Haamer jõudis kohale üks tund enne surma.
Teekonna katkestas palavik
Ema oli lihtsama olekuga kui isa. Et kodus oli range kord, arvab poeg rohkem isa nõudlikkuseks; näiteks ei tulnud kõne alla, et hilinetakse söögilauda.
Ema Pauline Kaiv leeritati Tartu Pauluse kirikus 1917. aastal ja juhtumisi oli ta esimene leerilaps, kes uues kirikus leeriõnnistuse sai. 1918 lõpetas ta Puškini gümnaasiumi. Abiellunud oli ta ajalehekuulutuse peale. Ta oli abikaasast 20 aastat noorem.
Teine «ime» – nii ütleb Halvor Sander oma elu pöördeliste hetkede kohta – oli siis, kui ta emaga sõjapõgenikuna 1944. aasta septembris Tallinnas Kivimäe jaamas rongile läks. Nad lootsid laevaga Taani jõuda, aga järsku tõusis 11aastasel poisil ülikõrge palavik ja ema oli sunnitud järgmises peatuses koos lapsega rongilt maha tulema.
Nõukogude ajal töötas ema Tartumaa Tööstuskombinaadis raamatupidajana. Kuna tal oli tervisega probleeme, siis sai ta 1956. aastal invaliidsuse. See oli tähtis, sest nii pääses Halvor kui pere ainuke toitja sõjaväekohustusest. Ema elas kuni surmani 1988. aastal poja juures.
Usuline kindlus saatjaks
Oma Võrumaalt pärit emaemast, kes samuti nende juures elas ja 1960. aastal 92aastasena suri, mäletab Halvor Sander ütlust, et ühest tema poegadest saab kirikuõpetaja. Ove Sander (Nõmme Rahu koguduse õpetaja) sündis alles 10 aastat pärast vanavanaema surma.
Just vanaema oli eelmise generatsiooni usuliste veendumuste edasikandja nende peres. Halvor käis leeris 1952. aasta jõulude ajal Elva kirikus. Komsomoli ei kuulunud ta kunagi.
Halvor lõpetas Tartu 6. keskkooli, Seeru instituudi, nagu ta kooli nimetab tollase direktori nime järgi (praegu Tamme Gümnaasium). Sellele järgnes 2 kursust hüdromelioratsiooni EPAs.
Kool jäi pooleli, sest vahele tuli abielu Taimiga 1956. aastal. Neid laulatas õpetaja Võsu Tartu Pauluse kirikus. Taimi põdes lahtist tiisikust. See oli tol ajal levinud haigus ja mitte alati ravitav. Sellepärast olid peretuttavad abielu vastu. Noormehe usk, et Taimi saab terveks, jäi aga peale.
Kooli poolelijätmisest ei ole Sander elus probleemi näinud. Nüüd käivitus oma elu. Koos naisega on nad üles kasvatanud kaks poega, ehitanud neli maja. Koos on nad ustavalt Jumalat teeninud ja üle kolmekümne aasta kirikutöös kaasa löönud. Kui küsin, palju jäi aega magamiseks, saan vastuseks, et tavaliselt umbes kuus tundi.
Ei olnud veel aeg
1964. aastal elas Halvor Sander läbi avarii. «See oli 4. septembril, kui sõitsin rolleriga, abikaasa istus tagaistmel,» meenutab ta. «Tartus, Riia ja Puusepa ristmikul sõitis meile mootorratas küljelt sisse. Veoautoga viidi haiglasse, kus paigaldati purunenud lõualuu. Aga pärast seda tundsin ikka tugevat kohinat vasakul pool peas. Pääsesin erikorras dr Raudami juurde. Tema võttis mind neurokirurgiasse ja valmistusin teiseks riskantseks operatsiooniks. See toimus kuu aja pärast. Pidin ise enne seda iga päev unearterit umbes 15 minutit oma käega kinni hoima. See oli selleks, et harjutada organismi operatsioonijärgse eluga, sest oli teada, et unearter suletakse.
Nüüd küsin endalt, kas oli see uni või «olin vaimus… ning kuulsin… häält» (Ilm 1:10), kuid tean, et enne operatsiooni otsisin lehest oma surmakuulutust. Ja kuulsin üht häält, mis ütles: «Ära otsi, seda ei ole seal.» Järgmisel päeval kordus sama. See oli päev enne operatsiooni. Jäin seepeale rahulikuks ja ei kartnud üldse. Lõikus õnnestus, jäin ellu ja sain grupi peale, kuid asusin oma endisele tööle «Energiamüügis».»
Töö koguduse heaks
1965. aastal tuli Halvor Sander kiriku juurde tööle. Pauluse koguduse õpetajaks oli siis Selliov. Halvor Sanderi sõnul uuris Selliov kuu aega põhjalikult tema tausta. Aeg oli selline.
«Loa alustada kirikus jumalateenistustega saime 1966. aasta suvel, selle eeltingimuseks oli nõusolek Etnograafiamuuseumi ja Spordimuuseumi asumine kiriku hoonesse. ( Loe K. Luhamets «EELK Tartu Pauluse kogudus», 2002 – autor.) Nüüd tagasi vaadates arvan, et see kompromiss oli tol ajal õige,» leiab Halvor Sander pea 40 aastat hiljem.
1972. aastal valiti Halvor Sander koguduse juhatuse esimeheks ja seda ametit pidas ta 25 aastat. «Selliov tahtis koguni, et ma jutlustaksin, aga seda andi ei ole Jumal mulle andnud. Kõige parem kontakt õpetajatest oligi mul Sellioviga.
Kogudusel oli taastamistöödeks käsutada umbes 4000–5000 rubla aastas. See raha kogunes kirikumaksudest. Näiteks torniplekk, mis sai varutud õpetaja Tammuri ajal ja nüüd torni katmisel käiku läks, maksis 900 rubla.»
Terve okupatsiooniaja on Sanderil tegemist tulnud KGB agentidega. Üks neist oli koguni kõvasti abis ühe maja vundamendi tegemas. Ta rääkis Sanderile usaldavalt, et tema tädi läheb Rootsi ja pakkus võimalust Taani sugulastele kiri saata. Sander aga ei võtnud vedu. Isegi ristiisa tunnistas 85aastasena surivoodil oma ristipojale, et oli nuhk.
Kohtumine pärast elu
Halvor Sanderi abikaasa Taimi suri 2002. aasta juulis 65aastaselt. «Igatsesin väga tema järele ja palusin tihti, et ta mind kuidagi lohutaks. Kui ta suri, ei saanud ma tal käestki kinni hoida – arstid ja meedikud olid tema ümber.
Täpselt kaks kuud pärast surma, 8. septembril, tuli ta mulle külla,» kirjeldab Halvor Sander oma järgmist imelist kogemust. «Sel septembrikuu õhtul olin voodis pikali ja lugesin lehte. Igal juhul MA EI MAGANUD. Ta oli lihtsalt kohal, ei käinud tulles ega minnes uksest. Taimi istus minu voodi ääre peal, tal oli seljas ühevärviline helehall pikk kleit, mida ma enne ei olnud temal näinud. Ta oli sama vana kui surres. Rõõmus. Hoidsin tal käest kinni. Käsi oli soe. Ütlesin talle seda. Ta ütles, et ega ta surnud ole, et ta külm peaks olema. Rääkisime. Ta ütles, et tal on väga vähe aega; et on isegi väga haruldane, et tema sai tulla mind vaatama. Et kas ma tead, kui vähe meile antakse seda luba.
Küsisin, et kas siis on veel teisi, kes saavad tulla. Ta vastas, et mõni üksik, ja et kui ise tuled, siis näed. Küsisin, et kuna mina talle järgi lähen? Kas 10 aasta pärast? «Seda ma sulle ei ütle,» vastas ta. «Minu aeg on ju hoopis teine. See kümme aastat on minu jaoks ainult sekundid.»
Küsisin, kas ta oled nüüd nagu Jeesus Kristus üles tõusnud. Ta vastas, et päris nii see ei ole. Küsisin, et kas ta surnuaias siis ei ole. «Ei, surnuaias ma küll ei ole.» Ta ütles ka, et on terve. Küsisin, kas mina saan ka sinna, kus tema on. Ta vastas, et jah, kui nii edasi elad, kui seni elasime. Jäi mulje, et ta näeb, mida ma teen ja kuidas elan.
Küsisin, kas võin uue naise võtta. Ta vastas, et ma ei saavatki muidu hakkama. Ta ütles veelkord, et talle on antud vähe aega ja et ta peab sellest kinni pidama. «Kuhu sa lähed,» küsisin. «Seda ma ei ütle,» vastas ta.
Lahkudes ta suudles mind, ta huuled olid soojad. See kohtumine kestis minu arvates 1–2 minutit. Kui ta oli läinud, jäin rahulikult magama, kõik see ei olnud minu jaoks šokeeriv. Nagu kindlus oleks suurem olnud.»
Jumala peopesas hoitud
2003. aasta nelipühi ajal, 8. juunil tabas Halvor Sanderit ootamatult haigusatakk. Valu lõi alla kõhtu, pähe, mees varises jalalt maha. Kiirabi viis ta Maarjamõisa haiglasse operatsioonilauale. «Hirmu ei olnud. Operatsioon kestis 10 tundi. Viis nädalat teadvusetult intensiivravis – selle ajaga oli kuum suvi kätte jõudnud. Siis lubati koju taastuma. Õppisin uuesti käima,» meenutab ta pikka «äraoleku aega».
Selle haiguse käigust ei ole Halvor Sanderil erilisi kogemusi. «Ainult niipalju vast, et üks päev tundus mulle, et haigla keldrisse ehitatakse kirikut. Hiljem selgus, et keldris veeti elektrikaablit ja kolin oli kõva olnud.»
Loo kirjutajana tuleb mulle meelde üks vestlus kuulsast filmirezhissörist Nikita Mihhalkovist, kus meie lehe peatoimetaja Sirje Semm arvas, et Mihhalkovi filmid saavadki nii head olla vaid selle tõttu, et ta on oma elus Jumalat tunnistanud. Tahan öelda ka meie tänase loo kangelase Halvor Sanderi kohta, et ta on oma elus nii palju jõudnud ainult seepärast, et ta on käinud koos Jumalaga.
Lea Lõhmus

Teised temast
Ove Sander, poeg:
Isa on olnud muidugi väga töökas inimene. Kui mõelda nendele majadele, mis ta oma perele ehitas, lisaks aidates nii mõnelgi rajada oma kodu ning tema ehitustöid erinevates Tartu kandi kirikutes, siis seda on olnud tõepoolest palju.
Olen kindel, et koos vennaga võlgneme oma igapäevase tööoskuse, mis praegusel ajal kadumas, just oma isale. Ka töökultuuri. On meeles, et see, mis sai üheskoos kirikus tehtud, pidi olema tõepoolest väga hästi tehtud. Jumalale ei saa ju teisiti teha.
Kuid ka kannatused on tundnud teed tema ellu, mõeldes kas või tema hiljutisele raskele haigusele, mis on praeguseks peaaegu möödunud. Usk ja lootus Jumala peale on toonud isa tänasesse ning kindlasti aitab teda ka eelseisval ajal.
Merce Antons, Tartu Pauluse koguduse juhatuse sekretär aastatel 1989– 2003:
Tean Halvor Sanderit tagasihoidliku, aga pühendunud ja tõsise inimesena. Kiriku majandusküsimustes oli ta võtmeisik. Tal oli vaistu, teda iseloomustas ökonoomsus ja praktilisus. Näiteks korraldas ta aeg-ajalt kiriku põranda tuulutust selleks, et seal vamm või seened võimust ei võtaks. Ta oskas näha asju, mis vajasid tegemist. Ehitus-majanduslikes küsimustes oli ta asendamatu. Mäletan ka tema abikaasa Taimit remonditöid tegemas. Nad vedasid eluvankrit ühiselt.