Mees, keda meiegi peaksime meeles pidama

«Tema nägu oli nagu ikoon,» kirjutasid Prantsuse ajalehed, «ja kellegi tundmatu käsi lõi selle kirvega puruks.»
See juhtus kakskümmend aastat tagasi, septembris 1990. Selle haruldase preestri nimi on Aleksander Men. Tema mõju ristiusu arengule 70 aastat kestnud ateismi survest vabanenud Venemaal on tähelepandavalt suur. Ja Prantsuse lehed tõstavad esile tema tähtsust kogu kristliku mõtlemise süvenemisel.
Aleksander Men sündis aastal 1935 Moskvas juudi perekonnas. Tema ema oli juba kristlane ja laskis ka poja ristida. Ülikoolis õppis ta bioloogiat, aga kutsumus tegi temast preestri. Ta oskas hästi kõnelda ja paljudele keerulistele küsimustele selgeid vastuseid anda. Nõnda sai ta kiiresti tuntuks mitte ainult intellektuaalide seas, vaid ka lihtrahva juures.
Muidugi lasus temal KGB vihane pilk ja alles glasnosti ajal tohtis ta avalikult sõna võtta. Kuigi ta ise pidas ennast veendunud ortodoksiks, toetas ta oikumeenilist liikumist ja soovitas meie ajal moodi läinud uskudevahelist dialoogi. Pealesunnitud vaikuse ajal kirjutas ta raamatuid, mis ilmusid välismaal ja mida peetakse suurepäraseks katekismuseks meie dekristianiseerunud maailmale.
Oma vaimse ja intellektuaalse kaaluga tähendab isa Men hädaohtu kõigile ateismi levitajatele. Kuid vaenlaste seas leidus ka õigeusklikke, kes ei sallinud tema seisukohti. Peale selle panid mõned talle pahaks tema juudi päritolu.
Aga miks ta oma kirikuteel kirvega maha löödi ja kes seda tegi, ei ole tänapäevani selge. Mõrv on tõenäoliselt poliitiline: sellel «moodsa Venemaa prohvetil» tuli suu kinni panna!
Aleksander Men kuulub meie aja suurte märtrite hulka nagu Jerzy Popieluszko, kes tapeti Poolas 1984. a, ja Alžeerias need seitse prantsuse munka Tibhirini trapistide kloostrist, kelle maharaiutud pead leiti kuskil maantee ääres kevadel 1996.
Isa Aleksandri raamatuid trükitakse ja tõlgitakse kogu kristlikus maailmas. Ka meil eestlastel oleks neist palju õppida. Kes võtab tema teosed oma kirjatööde programmi?
Fanny de Sivers,
literaat