Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mäkketõus Vastseliina moodi

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Vastseliina kogudus elab rahulikult oma elu ja ühes temaga koguduse õpetaja Toivo Hollo, kes tänavu sügisel tähistas oma viiekümnendat sünnipäeva.
Tasase loomuga tõsine kirikumees on elus teinud läbi mitu tõsist katsumust ja jõudnud päris keerulisi teid pidi oma tõelise kutsumuseni.
Tema ehitas maju

Varasest lapsepõlvest mäletab Toivo Hollo oma vanaisa Villem Petersoni, kes oli külas ainuke haritud mees. Tal olid tsaari kulliga vanemkaupmehe ja velskri paberid ning ta oli olnud I maailmasõjas velsker-ohvitser.
Eesti Vabariigi ajal oli vanaisa Meremäe valla piirkonnavolinik, vallavolikogu liige ja kuulus vallakomisjonidesse. Vanaisa oli innukas piibli-uurija: lugedes oli tal korraga kaks Piiblit ees, ühest luges kirjakoha, teisest uuris viiteid.
Enesestmõistetavalt loeti alati söögipalve ja enne, kui leiba lõigati, tehti leivale ristimärk. Toivo Hollo usub, et just vanaisa mõju oli esimeseks tõukeks usulise arengu teel. Siiski ei viinud rada kohe kiriku rüppe. Ülikool ei avanud temale oma ust ja nii sai esimeseks elukutseks ehitaja.
Palju aastaid töötas Toivo Hollo Tartu KEKis, hiljem Võru KEKis. Ehitustöö katkestas raske õnnetus, mis tõi kaasa hulgaliselt luumurde. Ravi ja taastumine võttis aega kaks ja pool aastat. Arsti kindel soovitus oli, et ehitajana leiba teenida enam ei tohi.
See oli mehele suur löök – midagi muud ta ei osanud. Ent elu tahtis elamist ja perekond toitmist. Teekond viis õppima Räpina aianduskooli. Kooliaegne unistus sai nüüd tõeks. Kaugõppe teel omandas Toivo Hollo aiandusagronoomi elukutse ja temast sai majandi kartulihoidla operaator.
Muuseum jäi olemata

Süda ihkas aga minna Mõniste koduloomuuseumi, ka direktor oli asjaga päri ja Toivost oleks võinud saada tubli muuseumitöötaja, kui vaid võimuorganid oleksid olnud asjaga päri. Kunagised püüded astuda vastu võõrale võimule olid jätnud jälje tema elulukku. Koolipoisina valmistatud lendlehed ja hilisem kiri Vaba Euroopa raadiojaama näitasid allumatust nõukogude korrale.
«Riigivastane» mees ei saanud omal ajal astuda Tartu ülikooli keemiat õppima ja nüüd ei saanud ta muuseumi tööle. Tollal loeti muuseume riigi jaoks strateegilisteks paikadeks, kuhu töötajaid võeti valikuliselt. Tööd ja leiba leidis mees taas majandis. Ent majandite aeg sai ümber ja taas tuli küsimus, mis edasi.
Piibel ja kirikuõpetajad

Tema esimeseks juhatajaks usulisel teel sai Räpinas teeninud õpetaja Andres Põder. «Andres Põder oli mees, kes kinkis mulle esimese väikese Piibli,» meenutab Toivo, hääles kõlamas sügav lugupidamine oma õpetaja vastu.
Teiseks väga oluliseks inimeseks teel vaimulikuks oli Jüri Vallsalu, kellest sai Vastseliina koguduse õpetaja 1986. aastal. Laste ristimine, vestlused agronoomiast ja religioonist lähendasid. Jüri Vallsalu innustusel sai Toivo Hollo võimaluse osaleda ühel Usuteaduse Instituudi suvesessioonil. Sündis soov saada hingekarjaseks.
Hollo sõnul ei vaimustunud kodused kohe tema mõttest. Ema arvates ei olnud tal lauluhäält, nagu õpetajal peab olema. Abikaasalgi võttis aega uue olukorraga harjuda.
Peagi vahetusid Vastseliinas õpetajad, Jüri Vallsalu asemele tuli kogudust teenima Ivo Pill ja tema järel noor õpetaja Ove Sander. Just viimane õhutas Toivo Hollot astuma Usuteaduse Instituuti. Sisseastumiseksamitel mõtles Hollo, et läbib vaid põhikursuse ja sooritab diakoni eksami. Kogenud inimesena ei tundnud ta hirmu eksamite ees, olles kindel, et kõik läheb Jumala tahtmist mööda.
Õpetaja ja tema kogudus

Jutlustajana astus Toivo Hollo rahva ette 1990. aastal. Tema päris esimene jutlus ja jumalateenistus sai praost Armand Leimanni palvel peetud Võrus soomekeelsena ingerisoomlastele.
Saanud diakoniks 1994. aastal, lõppesid ka õpingud. Kodune raske majanduslik seis seadis tõkked edasiõppimisele. Ent olukord muutus, kui Võru praostkond otsustas Hollo õppimist toetada omapoolse stipendiumiga. Eksamid said tehtud, samuti õpetajakoolitus. 1997. aastal ordineeriti Toivo Hollo õpetajaks.
1998. aasta lõpul valiti ta Vastseliina koguduse õpetajaks.
Hollode pere kolis elama pastoraati, mis on elupaigaks tänagi. Kodu, mis maha jäi, asub 11 km kirikust eemal ja on praegu kasutusel suvekoduna. Pojad Risto ja Kalmer on praeguseks noored mehed ja avastavad oma rada. Abikaasa Lea on kõiges mehele toeks. Igal pühapäeval istub ta kirikupingis.
Toivo Hollo on rahul koguduse ja koguduse juhatusega. Suured remondid kirikus on seljataga ja õpetaja tänulik koguduseliikmetele, kes jõu ja nõuga on olnud talle abiks. Iseäranis tänulik on ta koguduse juhatuse liikmetele, kellega tal on hea koostöö. Sama juhatuse koosseisuga tahaks ta jätkata ka pärast valimisi.
Hoolealused väljaspool kirikut

Toivo Hollo kuulutab aeg-ajalt jumalasõna kolmes Võrumaa hooldekodus: Võru haiglas, mõni kord aastas Vastseliinas ja Missos. Vastseliina hooldekodu on otse kiriku külje all. Suviti paneb õpetaja Hollo ikka imeks, kuidas enamik hoolealuseid veedab suure osa päevast õues värske õhu käes eemalt kirikut vaadeldes, ent ei võta vaevaks tulla pühapäeval kirikusse. Siiski ei ole reeglit eranditeta. Sel kevadel käis kaks hoolealust leeris.
Küsisin õpetaja Hollolt, mida arvab ta eestlaste usklikkusest. Vastus tuli kiiresti: «Eestlased on ehk usklikumad kui meie naabrid, ent kõige rohkem usuvad eestlased siiski horoskoopidesse.» Näiteks toob ta 1998. a EMORi uuringu, milles muu hulgas selgus, et astroloogiasse uskus 45% ja reinkarnatsiooni 27% Eesti elanikest.
Ta arvab, et kesk- ja vanemaealiste inimeste veendumusi ei ole võimalik palju muuta. Kes kord on endale Jumala asemele mõne muu jumaldatava objekti leidnud, see sellest juba kergelt ei loobu.
Ent lootus on peidus meie tulevikuõites – lastes. Lapsi saab usuteele juhatada usuõpetuse tundide kaudu. Toivo Hollo peab kõige muu kõrvalt usuõpetuse õpetaja ametit Orava põhikoolis. Ka annab ta tunde päris pisikestele Orava lasteaias. Tema arvates on hea, kui laps kooli jõudes kirikuõpetajat juba tunneb ja teab, mida temalt oodata on. Küllap tal on õigus.
Isemoodi mäkketõus

Andes ja andes võib kirikuõpetaja väsida. Kes annab temale? Toivo Hollo selle üle ei kurda. Ta kinnitab, et teda ümbritsevad head koguduseliikmed ja tal on hea läbisaamine ka teiste kirikuõpetajatega. Kiituseks Võru praostkonnale märgib Hollo, et õpetajad suhtlevad tihedasti, sageli saadakse kokku nõupidamistel.
Eriti meeldib talle aga, et praost ja abipraost helistavad ikka ja tunnevad huvi koguduseasjade ja õpetaja enda elu ja tervise vastu. See teeb meele rõõmsaks. Mõttes tänab ta kõiki, kes teda 50. juubeli puhul õnnitlesid ja meeles pidasid.
Usk on saatnud Toivo Hollot läbi terve elu. Ta usub, et on usulises kasvamises jõudnud üsna kaugele. «Mõnes mõttes on see nagu mäkketõus – mäe jalamil näed metsa ja metsaalust. Mida edasi mäe tipu suunas, seda avaramaks läheb vaade ja seda kaugemale sa näed. Nii on ka usuga – mida enam inimene usuliselt areneb, seda enam mõistab ta teisi inimesi, nende usulist nägemust ja kõiksust tervikuna.»
Praegu ei ehita Toivo Hollo enam maju ega hoia majandite vara. Nüüd ehitab ta Jumala abiga Jumala koda ja hoiab seda, mis Jumalale kuulub. Usun, et mul oli au kõneleda mehega, kes on oma usulisel mäkketõusul jõudnud õige kaugele.
Meeli Pärtelpoeg

Toivo Hollo

  • On sündinud 8. septembril 1954.
  • Diakoniks ordineeritud 12. jaanuaril 1994, õpetajaks 9. septembril 1997.
  • Vastseliina kogudust teenib õpetajana alates 1998. aastast.