Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lepitaja ja rahutooja Aleksander Johannes Abel

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

27. juulil möödus 100 aastat Aleksander Abeli sünnist.


Aleksander
Johannes sündis Jaan ja Minna Abeli pere ainukese lapsena
Laanemetsa vallas Koikkülas Männike talus tollasel Võrumaal
(praegu Valgamaa).

Ta
õppis Laanemetsa valla- ja Hargla kihelkonnakoolis. Plaanides
kooliõpetajaks saada, asus õppima 1921 Võru
Õpetajate Seminari, ent lahkus järgmisel aastal kehva
tervise tõttu. Samal sügisel jätkas ta õpinguid
kodule lähemas Valga Poeglaste Gümnaasiumis, mille
humanitaarharu lõpetas 1926.

Edasi
siirdus ta Tartu Ülikooli valides erialaks teoloogia
teaduskonna. Tema valikut põhjendas ajaleht Uus Virulane 1934.
aastal järgmiselt: «Kõige vaimlise, eriti aga usu
vastu omas erakordse huvi juba lapsena. Pidas näiteks vanemate
kodust äraolles omaette jutlusi, omas veidi unistava, juurdleva
iseloomu ja otsustas siirduda usualale juba õpilaspäevil
keskkoolis.»

Ülikooli
ajal oktoobris 1929 laulatati ta endise kooliõe, nüüdse
fakulteedikaaslase Ella Tabaga, nende perre sündis kaks last:
Anu (1930) ja Enn-Vello (1935). Õpingud lõpetas Abel
sügisel 1931 ja oli prooviaastal Paides õpetaja G. Perli
ja lühikest aega Kadrinas G. Beermanni, hilisema Viru praosti
juures. Samaaegselt oli ta Paides ühisgümnaasiumis ja linna
algkoolis usuõpetaja.

Sooritanud
aprillis 1932 vajalikud eksamid, ordineeris piiskop Jakob Kukk Abeli
30. oktoobril samal aastal Tallinna Toomkirikus Järva
praostkonna vikaarõpetajaks. Omal soovil vabastati ta antud
kohalt – ilmselt oli tal tahtmine olla oma koguduse peal. Juba 29.
mail 1932 oli Rakvere Pauluse koguduse täiskogu teinud otsuse
kutsuda oma õpetajaks Aleksander Abeli.

1.
jaanuaril 1934 andis konsistoorium selleks ka oma kinnituse ja 28.
oktoober oli lõpuks Rakveres pidulik päev: kolmeks
päevaks saabus sinna koos abikaasaga piiskop H. B. Rahamägi.
Põhjus ei olnud aga ainult õnnistamistalituses.

Abel
oli olnud Pauluse koguduse õpetaja kohta vastu võttes
julge mees ja omas kindlasti tugevat usku endasse ja kogudusse –
nii kinnitab tolleaegne ajaleht. Abel oli loobunud muretumat elu
pakkuvast Kaarma ja Tallinna Pauluse koguduse kohast ega kohkunud
rängast tööst Rakveres, kus Kolmainu koguduse
«köstrisõda» oli lõppenud sellega, et
osa liikmeid oli kogudusest lahku löönud ja asutanud uue
eestimeelsema koguduse. Teenistusi peeti ajutises kirikus, uus
kirikuhoone alles kerkis. (Kirikut ehitati 1936–40, 1950ndatel
muudeti see võimlaks.)

Nii
oli piiskopil uue õpetaja ametisseõnnistamise kõrval
lahendada ka kahe koguduse vahel kestev vaen. Pidanud koguduses juba
kolm aastat jutlusi, oli «veendunud rahvuslasena ja rahva hinge
mõistjana just tema tõttu iga aastaga ikka enam ja enam
on kasvanud kogudusele poolehoid ja seda eriti noorsoo ja
intelligentsi arvel», kirjutas ajaleht noorest õpetajast.

Aleksander
Abel jäi Rakvere Pauluse kogudusse kümneks aastaks,
õpetajakohustuste kõrvalt andis ta tunde kohalikes
koolides ja täitis perekonnaseisuametniku rolli. Ta lahkus
Rakverest omal soovil ja siirdus Tartu, asudes märtsi alul
Maarja koguduse palvel õpetajaks (õpetaja A. Vooremaa
oli mõrvatud ja kirik põletatud), poole aasta pärast,
septembris 1944 määrati ta Lääne praosti
käsutusse,aga see jäi vaid sissekandeks
teenistusraamatusse.

Ees
seisis lahkumine, mida ta viis aastat hiljem Saksamaal meenutades on
lootnud, et see oleks kord jällenägemine vabal Eesti
kodumaal. Temast oli saanud eestlaste kirikuelu korraldaja ja õpetaja
Saksamaal kuni asumiseni USAsse 1950.

Ameerikas
asus ta tööle vabrikusse, aga usuelu oli südame külge
kasvanud ja nii teenis ta töö kõrvalt oma
kaasmaalasi: 1954–71 Cleveland- Ohio ja 1962–71 Buffalo Pauluse
kogudust ning oli USA Esimese Praostkonna abipraost. Südamelähedane
oli talle noortetöö, eriti pühapäevaja eesti
täienduskoolides, kus ta igati abiks oli.

A.
Abel oli usin looma ka vaimulikku lauluvara, temalt on ilmunud mitu
kogumikku vaimulikke laule ja luuletusi. Laulus «Mu igatsus
kord otsis õnnemaad» ütleb ta:
«Mu
igatsus kord otsis õnnemaad,/
üht
õitsvat randa teel./
Nüüd
küsib: millal võõrsilt koju saad?/
Laev
kaldast kaugel veel?/
Siin
aja rahutuses/
Vaim
väsitanud end./
Kord
viimses ahastuses/
Nii
katkeb elulend.»

Loodetud
jällenägemist vabal kodumaal tema jaoks ei saabunud: 7.
novembril 1971 suri ta Ameerikas, teda jäid leinama abikaasa
Ella, tütar perega Ameerikas ja teised lähedased
Kodu-Eestis.

RITA POKK