Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Katrinist – naeruga ja täiesti tõsiselt

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Katrin Keso-Vares, seni esimene ja ainus koolikaplan. Tiina OolNovembrikuu 22. päeval sai Katrin Keso-Vares 50aastaseks. Kui sellest soliidsest tähtpäevast temaga juttu teha, puhkeb ta nakatavalt naerma, nagu oleks tegu hea naljaga.
Üldse, kui peaks Katrinit mõne märksõnaga iseloomustama, siis üks on kindlasti naer – kõlav ja loomulik ja südamest tulev, ka siis, kui elu on ilus ja valus ühekorraga.
Ühel sombusel novembriõhtul istume Katriniga koos, joome teed ja räägime sellest ilusvalusast elust. Ja Katrini elust lähemalt. Kuigi olen temaga kui mitte puuda soola, siis vähemasti arvestatava koguse laagriputru üheskoos ära söönud, saan mõndagi uut teada.
Issanda teed on imelised
Saan teada, et Katrin õppis lugema kolmeaastaselt, koolimineva vanema venna kõrvalt. Ja algkoolieas oli tal kohalikus lasteraamatukogus leiduv juba päris läbi loetud. Veel kuulen, et Katrini mängukaaslasteks olid enamasti poisid ja et tolleaegsed koolivaheajafilmid «Kapten Tenkes» ning «Neli tankisti ja koer» said naabripoistega mängides juurde täiesti uusi seeriaid. «Aga üldiselt olin ma väga tõsine ja korralik tüdruk,» lisab Katrin kokkuvõtteks (ja naerab laginal).
Lugemishuvi loomulikuks jätkuks olid õpinguaastad Tallinna pedagoogilises instituudis bibliograafia erialal ja 80. aastate algul oli Katrin jälle tagasi Kuressaare raamatukogus, nüüd oli see juba töökohaks. Issanda teed on imelised – instituudipäevil äratasid nimelt ateismiloengud Katrinis huvi usundite ja idamaade filosoofia vastu.
«Ma olen akadeemilistes loengutes tegelikult täiesti lootusetu – mul on vaja mõistmiseks kogemust, täielikku, mis haarab nii ihu, hinge kui vaimu. Midagi sellist on budismi õpetustes, aga see polnud ikka see, mida otsisin,» jutustab Katrin (ja ei naera seekord). Igatahes viisid need otsingud niikaugele, et lõpuks seisis Katrin õpetaja Joel Luhametsa ees ja tunnistas, et tahab leeri tulla.
«Leeritunnid olid Luhametsade kodus ja esimesel õhtul sealt tulles mõistsin täielikult seda, mida tähendab ilma viinata purjus olla – see oli läbinisti vapustav kogemus, kui sulle lihtsalt ja selgelt räägitakse sellest, mida oled otsinud, mille poole püüelnud,» räägib Katrin (ja on seekord täiesti tõsine).
Edasi läks kõik kuidagi iseenesest – vabatahtlik pühapäevakoolitöö, siis juba töötegijana Kuressaare koguduses. «Alguses ei teadnud ma pühapäevakoolitööst mitte muhvigi ja seda ma ütlesin ka, kui kutsuti, aga siis oli pühapäevakoolis vaja iga õpetajat, kes kas või sooja õhku oskab välja ajada,» naerab Katrin südamest.
Õnneks tulid kohe ka kursused ja koolitused ning sealt juba loomuliku jätkuna usuteaduse instituut, pastoraal­seminar. Praegu on Katrin magistriõppes Tallinna ülikoolis, üldse on ta oma 50 eluaastast üle poole õppimisega tegelnud. «Kõige raskem oli autokool paar aastat tagasi!» naerab Katrin jälle.
Pidevalt uued väljakutsed
Selles on Katrin kindel, et kui elu on muutunud liiga selgeks ja lihtsaks, korraldab Jumal vähemalt tema puhul selle kohe ümber, andes täiesti uusi väljakutseid. Nii sai Kat­rinist pärast tosinat aastat tööd Kuressaare koguduses talle endalegi ootamatult koolikaplan Kuressaare gümnaasiumis.
Kaplanitöö algust meenutades Katrin tõsineb – see ei olnud kerge, oli häälekas protestilaine, mis jõudis ka meediasse, kogemusi ja eeskuju polnud kelleltki võtta. Kuid olid ka sõbrad ja toetajad ning nende palved, paljud inimesed erinevates kogudustes ja kirikutes palvetasid, et Eesti esimese koolikap­lani tööl oleks õnnistus.
Koolis võeti Katrin üsna kohe omaks, küllap aitasid nii palved Jumala poole kui ka Kat­rini enda avatud suhtlemisaldis isiksus. Siiras ja avali suhtlemine ning veendumus, et usk vajab mitte niivõrd sõnu kui just kogemust, on toonud ka Katrini erivajadustega inimeste teenistusse. Intellektipuudega inimestele suunatud liikumise Usk ja Valgus Kuressaare kogukond on tänulik, et neil on päris algusest peale olnud oma vaimulik.
Vahepeal oleme endale jälle ja jälle teed keetnud ja juttu jätkuks kauemakski, kuid hommikul peab Katrin minema kirjandustundi andma – lisaks kaplanitööle on Kat­rin ka õpetaja ja klassijuhataja. «Elu on ikka ilus ja põnev, täiesti tõsiselt!» naerab Katrin hüvasti jättes.
Tiina Ool