Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kas kõik tuleb kasuks?

22.03.2006 | | Rubriik: Jutlus

See on üks veidramaid tekste – kiusu ja kadeduse pärast Kristuse kuulutamist on raske püha Pauluse kombel heaks kiita. See oleks, otsekui keegi väidaks: küll on armas, et Andrus Kivirähk võtab Eesti Päevalehe arvamusküljel uljalt sõna Jumala nimel. Ta ei lase eestlastel kui «maailma sekulariseerunuimal rahval» – nii tituleerivad meid religioonisotsioloogid teatava uhkusega – Jumalat päris ära unustada.
Selle tõdemuse taga on aga sama, mida öeldakse Laodikeia kogudusele: «Ma tean su tegusid, e
Mõned küll jutlustavad Kristusest kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka hea meele pärast. Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks, teised aga kuulutavad Kristust isemeelsusest, ei mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu ahelate ahistust. Aga mis sellest! Igatahes kuulutatakse Kristust igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, ja selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada, sest ma tean, et see tuleb mulle pääsemiseks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu avitamise kaudu minu pikisilmi ootamist ja lootmist mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et – nagu alati, nii ka nüüd –, saab Kristus täiesti avalikult ülistust minu ihus, olgu elu, olgu surma läbi. Sest mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!
Fl 1:15–21

See on üks veidramaid tekste – kiusu ja kadeduse pärast Kristuse kuulutamist on raske püha Pauluse kombel heaks kiita. See oleks, otsekui keegi väidaks: küll on armas, et Andrus Kivirähk võtab Eesti Päevalehe arvamusküljel uljalt sõna Jumala nimel. Ta ei lase eestlastel kui «maailma sekulariseerunuimal rahval» – nii tituleerivad meid religioonisotsioloogid teatava uhkusega – Jumalat päris ära unustada.
Selle tõdemuse taga on aga sama, mida öeldakse Laodikeia kogudusele: «Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Nõnda aga, et sa oled leige ega ole külm ega kuum, sülitan ma su oma suust välja!» (Ilm 3:15–16).
Mäletan oma vaimulikutöö algust Ridala kihelkonnas 46 aastat tagasi. Läänemaast olid kolmekümnendate lõpul üle käinud viimased suured priilaste ärkamisliikumised ning paljud tollal elavad inimesed olid sellest oma nooruses olnud puudutatud ja usklikuks saanud. Mingi osa neist oli kahe tugeva baptistikoguduse (Ridala ja Sinalepa) liikmed, aga suurem hulk kunagisi ärganuid oli üsna pea lihtsalt eemale jäänud. Eks aeg oli ka karm ning kristlaseks olemine nõudis selgust ja julgust. Külas elades õppisin naabreid tundma, ka kaugema rahvaga puutusin mitmesugustes olukordades, kas või matustel kokku. Oli jahmatav näha, kui tuimad võivad olla ärataganenud usklikud! Mitte miski ei loksutanud neid. Näis, nagu neid oleks vaktsineeritud ja muudetud immuunseks Jumala Sõna suhtes.
Vettinud puuhalgudega on raske teha tuld, aga see ei ole päris lootusetu. Kui neid tublisti kuivatada, võivad nad kord veel põlema hakata. Aga mida teha tuhaga? «Kui sool läheb läägeks, millega te vürtsitate teda? Ei see kõlba enam millekski muuks kui inimeste jalge alla visata» (Mt 5:13, Mk 9:50). Püha Peetrus on väga resoluutne: «Neile oleks olnud parem jääda õiguse tee taipamiseta, kui seda taibanuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule. Neile on tulnud kätte see, mis õige vanasõna ütleb: «Koer pöördub tagasi oma okse kallale» ja «Pestud emis läheb porisse püherdama»» (2Pt 2:22).
Ent meie tänane tekst ei tegele ainult vaimulike luuseritega, vaid räägib sügavamas kihis sellest, kuidas apostli jaoks tuleb kõik kasuks, nagu ta kirjutas roomlastele: «Me teame aga, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks, neid, kes Tema kavatsemise kohaselt on kutsutud» (Rm 8:28).
Pauluse üks vägevamaid tunnistusi on: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Aga mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja iseenese loovutanud minu eest» (Gl 2:19–20). Seda elu- ja saatuseosadust Kristusega rõhutab ta erinevas sõnastuses ikka ja jälle: «Me kanname alati oma ihus Jeesuse suremist, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus» (2Kr 4:10–11). Ta õhutab seda arvestama ja vastavalt toimima ka kaaskristlasi: «Kui te nüüd ühes Kristusega olete üles äratatud, siis otsige asju, mis on üleval, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge neid asju, mis on üleval, ei mitte neid, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu kätkeb ühes Kristusega Jumalas. Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie avalikuks kirkuses ühes Temaga» (Kl 3:1–4). «Kui aga teis on Kristus, siis on küll ihu surnud patu pärast, Vaim aga on elu õiguse pärast. Kui aga teis elab selle Vaim, kes äratas Jeesuse üles surnuist, siis Kristuse surnuist ülesärataja teeb ka teie surelikud ihud elusaks oma Vaimu läbi, kes teie sees elab» (Rm 8:10–11).
Selle müstilise osaduse aluseks on ristimine: «Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surma sisse? Me oleme siis ühes Temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, teades, et meie vana inimene on ühes Temaga löödud risti, et patu ihu kaotaks kehtivuse nii, et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest surnu on lahti patust. Kui me aga oleme surnud ühes Kristusega, siis usume, et me hakkame ka elama ühes Temaga» (Rm 6:3–8).
Tänase pühapäeva juhtsalm ütleb: «Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja» (Jh 12:24). See ei käi ainult Jeesuse, vaid ka Ta järelkäijate kohta – «kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab ta, kes iganes aga ta kaotab, hoiab ta alles» (Lk 17:33).
Hispaania kirjanik ja filosoof Miguel de Unamuno ütleb: «Iga inimene on tegelikult unikaalne ja asendamatu; teist mina ei saa olla; igaüks meist – meie hing, mitte meie elu – väärib kogu universumit. Ja ma ütlen hing, aga mitte elu, sest selle väärtus – naeruväärselt ülepakutud väärtus, mille inimelule omistavad need, kes tegelikult ei usu hingesse, see tähendab selle isiklikku surematusse, ja peavad näiteks kihutuskõnesid sõja ja surmanuhtluse vastu – on kilbile tõstetud just sellepärast, et ei usuta tõeliselt hingesse, mille teenistuses on elu. Sest elul on tähtsust vaid sedavõrd, kui see teenib oma isandat ja käskijat – hinge, ja kui hukub isand koos oma sulasega, ei ole kumbki midagi väärt.»
Võib-olla ka kristlased ei usu enam nii väga igavest elu ja peavad sellepärast praeguse külge klammerduma?

Toomas Paul,

emeriitõpetaja

2 Kommentaari artiklile “Kas kõik tuleb kasuks?”

  1. Külaline ütleb:

    Olge Te õnnistatud,et jagate meie hingedele kosutust.Palju tänu!

  2. Külaline ütleb:

    Kui kristlased usuksid igavest elu, siis ei püüaks nad läbi aegade \”siin ja praegu\” põrgut korraldada.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)