Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumal ei oota meilt ärimehe käitumist

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Siis kostis Peetrus: «Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab?» Aga Jeesus ütles neile: «Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma. Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu. Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.»
Mt 19:27–30

Kui uus piiblitõlke komisjon peaks soovima pealkirjastada tänast kirjakohta, siis pakuksin välja omapoolse sõnastuse – «Ärimees Peetrus». Kas pole siis see äri, mida suur apostel ja esimene paavst siin Jeesusega ajada soovib? Meie oleme jätnud maha oma perekonnad, oma kodud ja lähedased ning järgnenud sulle, mida sa selle eest vastu annad? Selline «meie müüme, sina ostad» jumalasuhe on väga konkreetne ja lihtne. Eks ole, me peame juba iseenesest hoolikalt arvet selle üle, kui paljust oleme loobunud, kui paljust ilma jäänud. Millal me kirikus käisime ja milline oli selle pühapäeva hind; milline on minu eelmise aasta liikmeannetuse suurus ja kui palju ma selle pealt tulumaksu tagasi saan…
Ei või küll öelda, et kõigi taoliste kalkulatsioonide ja arvutuste taga just meis pesitsev usuärimees peaks olema, kuid ostmise-müümise vahekorraks võib meie usklikkus kujuneda kiiremini, kui teinekord arvatagi oskame. Küllap teame kõik kõnelda nii «heade päevade usklikest», kes näevad Jumalat ja jumalateenistust vaid helduse ja headuse allikana, ning kui ühel hetkel peaks hakkama ebamugav, olgu ebaõigluse või kannatuste tõttu, siis on tulemuseks ususalgamine ja jumalapilge. Või ehk mäletame omast kogemusest mõnd palvet, kus Jumalale oleme andnud lubadusi hakata heaks ja tubliks, kui ta veel vaid sellest haigusest päästaks või veel ainult tolle suure mure lahendaks. Või kui sageli kuuleme kirikutes jutte sellest, et kui oleme tublid ja ustavad, siis saame palgaks igavese elu.
«Tere, ärimees Peetrus,» võime vist küll igaüks endale peegli ees seistes öelda, sest taoline kauplemise komme näib küll inimese olemuse juurde tobedalt kindlal moel kuuluvat. Ja seejuures kipume olema petturkaupmehed, kes kaaluvihtide raskust muudavad või raha valesti tagasi annavad.
Mäletan kord ühte kevadist puudelangetamist kirikuaias, kui otse kiriku peasissekäigu kõrval asuv hiiglaslik kuivanud saar vajas raieõiguse rakendamist. Abiks olnud külamehed läksid riski peale välja ja otsustasid suure puuhiiu otse jalalt maha lõigata. Kõigest ettevaatusest hoolimata oli tulemuseks enam kui ohtlik olukord, kui puu iseenese ja tuule jõul vägisi kirikule kukkuma hakkas. Siis oli kuulda vandesõnu ja palumisi läbisegi, et nüüd kuidagi võiks sellest olukorrast nõnda pääseda, et puu kirikule auku sisse ei kukuks. Ja ime küll, mingil õnnelikul moel jäi seekord õnnetus juhtumata. Kuid enne veel, kui oht päris mööda jõudis minna, lubas üks abimeestest, et kui nüüd õnnelikult läheb, siis tuleb ja paneb kirikusse küünla. Aasta on peagi sellest sündmusrikkast kevadpäevast möödas, kuid kirikus pole ma toda tõotajat veel näinud.
Peame Jumalat tänama, et ta ei ole oma suhet meiega lepingulaadselt üles ehitanud ning meilt ärimehena käitumist ei oota. Sest paraku näib ajalugu ja sugupõlvede kogemus näitavat, et oleme halvad lubaduste pidajad ja esimesel võimalusel Teda petta üritame. Meenutame sellesama meile oma inimlikkuses armsa püha Peetruse käitumist Jeesuse vangistamise eel, kui nii lihtne oli tõotada Issandat mitte maha jätta, ja sedasama Peetrust siis, kui temalt küsiti, kas ta Jeesust tunneb. Ärimees Peetrus ei ole just kõige parem ärimees. Kahetsev Peetrus oli oma tegevuses edukam ja võib andekspalujana meile eeskujuks olla küll.
«Siiski, siiski,» ütled sa, «ütleb ju Jeesus meile, et kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu. Eks siin ole juttu loobumisest ja selle tasuks saadavast palgast?» Ah tõesti? Aga kuidas siis on lausega, kus Jeesus ütleb, et esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks? Kas see miinusmärgiga liidetav mitte ei nulli eelmist positiivset sõnastust? Mõtleme.
Kindlasti on selge see, et meie elus tehtu ja ettevõetu kannab vilja ning ei kao jälgi jätmata. «Isegi sisaliku jälg kivil jätab jälje», teab Karl Ristikivi luuletada. Kui palju enam siis meie teod, sõnad ja ka mõtted. Et inimene on vaimulik, vaimne olend, siis peame arvestama ka vaimulike jälgedega, mis meist kuhugi alles jäävad. Kohtumõistmises saavad need jäljed ilmsiks ja määravad meie igavikulise saatuse. Johannese evangeeliumis kõneleb Jeesus sellest selgelt, üteldes, et kes on teinud head, saavad elu ülestõusmise, aga need, kes teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmise (Jh 5:29).
Nõnda ei või me muidugi unustada, et meie tegudel on igavikulised tagajärjed. Ent seejuures on vältimatult oluline tähele panna, et meie aritmeetika jääb siin siiski küündimatuks. Need tehted, mida meie teeme, ei pruugi sugugi anda kokku seda vastust, mille saab Jumal oma võrranditega. Jumala vastus võib osutuda hoopis taoliseks pahempidi tulemuseks, nagu Jeesus oma sõnades viimasteks jäävatest esimestest ja esimesteks saavatest viimastest kõneleb. Me tõesti peame tänama Jumalat, et ta meid usutehingutest on vabastanud. Nii on meil siiski lootust Tema ees püsida.
Me ei ole palga pärast usklikud. Vaid Jumala armastuse pärast. Me ei taha Jumalat teenida ja Tema tahet täita mitte seepärast, et selle eest kõva tasu saame, vaid et me Teda oma kalli Taevase Isana armastame. Ja sellest armastusest meile piisab, et usus käia ja püsida. Aamen.

Image
Tauno Toompuu
,
Rakvere koguduse õpetaja