Jõuluhäll

Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!»
Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta. Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.
Luuka evangeelium 2:15–20

Püha perekonda Jeesus-lapse sõime juures vaadates hakkab alati hinges turvaline ja hea. Küllap on see kristlastele igituttav pilt, palju kordi ümber jutustatud, lauldud, pühapiltidelt nähtud. Turvatunne, mis selle nägemisega kaasneb, ometigi meenutab meile üha uuesti ja uuesti sedasama, mida küll teame, aga millest ei saa kunagi küll: et on üks asi, mille peale võib kindlasti loota.
Vaatame Püha Perekonda: Joosep, Maarja ja laps – neid on pildil kolm, aga hing tunneb, et me kuulume selle pildi juurde, isegi selle sisse. Meid on tegelikult rohkem.
Kuidagi saame osa perekonnatundest, isegi kui see ajalikus elus on nõrk või raskustega seotud. Ükskõik, mida teeb meiega ajalik elu, me oleme sellesse perekonda vastu võetud, kuulume sinna ja sinna läheme kord ka tagasi.
Juune Holvandus