Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Igatsusest loeb Gailitit ja vaatab Eesti ilma

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Pille Heckmann-Talvar on kogunud Eestist palju head, mida tänutundega kaasas kanda. ErakoguSaksamaal elav ja teeniv õpetaja Pille Heckmann-Talvar, kelle häid ja huvitavaid religiooniõpetuse tunde igatsetakse Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumis siiamaani, räägib oma elust ja tööst kodumaast kaugemal.
Pille on ühes oma sõnavõtus öelnud, et koolis õpetades pead sa arvestama tohutu hulga asjadega – millistest kodudest tulevad lapsed, kuidas teemad kõnetavad neid, nende pereliikmeid, teisi õpetajaid. Õpetajatööle on Pille ka Saksamaal truuks jäänud.
Millega Saksamaal ametis oled ja kuidas elu kulgeb?
Elame enam-vähem keset Saksamaad. Keset on hea elada – igale poole umbes 500 km; Põhja- või Läänemere äärde, Alpidesse. Meie kodu on ka keset mägesid, Hesseni mägismaal. Kaks linna, Göttingen ja Kassel, jäävad mõlemad umbes 30 km kaugusele.
Kui tuleb tuju sellises rahulikus ja pisut akadeemilisemas õhkkonnas ennast tuulutada, siin sõidame Göttingeni (ülikooli juures on ka pisike eesti kogukond, kes aeg-ajalt kokku saab).
Kasselis käin ma küll iga päev, sest mu töökoht on seal. Olen Waldorfi koolis religiooniõpetaja, minu tööandjaks on kirik. Väga huvitav töö, mõeldes Waldorfi kooli ideoloogia ja õpetamismeetodite peale.
Ma aitan meest tema töös, teenistused ongi peamiselt n-ö kahemeheteenistused. Leerilapsed, noored aitavad ka neid läbi viia. Loevad tekste, ütlevad palvet.
Põhimõtteliselt ei ole me eraldi noorteteenistusi pidanud, kogudus on ju üks. Meil on vägev noorte teatrigrupp, lavastame piiblilugusid, mängime neid teenistustel. Lisaks on mul endal veel kolm kogudust, kus üle kuue nädala teenistusi pean.  
Milline on Su elukorraldus ja tähelepanekud?
Minu abikaasa Michael teenib maakogudust, millel liikmeid umbes paar tuhat. Huvitav on see maaelu; kahe küla vahet on ehk 500 m tühja maad. Halduslikult ongi kaks küla koos, kirikukogudused on kaks erinevat. Neid on püütud ajaloo jooksul ikka kokku panna, aga mis võimatu, see võimatu.  
Elutempo on siin siiski teisem, kui seda Eestis kogesin.
Kui on pühapäev, siis ongi pühapäev. Kaupluste uksed on kinni, ei tekigi mõtet, et peaks nüüd jälle argiasju ajama minema, sest kapist puudub see või teine asi. Või teine näide: igal õhtul kell 6 löövad kirikukellad ja kuulutavad, et puhkeaeg on saabunud. Siis ei panda naljalt muruniidukit tööle ega müristata aias ringi, naabreid ei segata.
Laupäevaõhtune kellamäng on pikem ja pidulikum, see kuulutab pühapäeva ette. Nõnda on ka pühadega. Kes käib kirikus, kes keskendub perele. Igaüks omamoodi. Niisugune rütm ja see, et miski ongi püha kõikide jaoks, annab kindlustunde.
Kuidas Sa sealt Eesti peale vaatad ja mida oled sinna kaasa võtnud?
Ma loen Eesti lehti ja kuulan raadiot. Vaatan suusatamist. Saan aru, et paljud ei ole eluga rahul, et on probleeme. Aga kus neid siis ei ole! Muidugi kui võrdlen elatustaset, siis on see kohati päris masendav küll. Ja teisest küljest jällegi imetlusväärne, kuidas Eesti inimesed hakkama saavad. Eks ole ka ju siin inimesi, kes piskuga läbi ajama peavad, kus seda siis poleks.
Ma ei võrdle, sest ei saa võrrelda, kuna olen juba nii kaua Eestist ära. Võin kõnelda sellest, mida ma siin elades kogen, ja see on see, et riik on mu selja taga ja hoolib minust. Ma pean loomulikult ise palju vastu andma, see on normaal­ne. Ja et me vastastikku anname, siis on mul ka palju saada; näiteks arstiabi näol.
Eesti jõuab kindlasti ükskord tasemele, mis inimesi rahuldab ja elamisväärselt elada laseb, ainult et see võtab aega, see on mõistetav. Peaasi, et kõikide nende raskuste juures ei kaoks hoolivus üksteise suhtes. Eestist kõneldakse siin palju, on filme, jutusaateid, suurimates ajalehtedes ilmuvad artiklid, ja kõik need on positiivsed. Eestit tuuakse eeskujuks. Loomulikult olen ma selle üle uhke.
Kaasa võtsin oma tööalased kogemused koolist. Mõtlen vaid, et oleks Eestis koolis töötades olnud niisuguseid materjale, mida siin kasutan. Samas hindan jätkuvalt soomlaste «Ankkuri» sarja leeriõpikute nelja raamatut, mis Eestis koolis hindamatu materjal oli. Ja see mall, mille järgi leerilaagreid ja leeritunde Haapsalus peeti, töötab meie koguduses suurepäraselt.
Millest puudust tunned ja kas vabariigi aastapäeva ka tähistad?
Algul tundsin tohutu suurt puudust koolist ja lastest. Nüüd on mul siin ka lapsed. Ja need omaaegsed koolilapsed kirjutavad ja jutustavad oma elust. See on minu palk tehtud töö eest seal.  
Ma mõtlen sageli oma koguduste memmede ja taatide peale. Nende usust olen õppinud ja nende usu olen kaasa võtnud. Mõtlen tänuga õpingute peale usuteaduse instituudis. Vahel, kui koduigatsus on, siis loen Gailitit või vaatan laulu- ja tantsupidu. Vahel tuleb mu mees mu juurde ja ütleb, et tal on «koduvalu». Siis ma tean, et peame internetist lahti lööma «Ilma reaalajas» ja pilte vaatama.  
Millest ma aga puudust ei tunne, on Eesti kiriku liturgia. Meie kogudus siin on reformeeritud kogudus. Kiriku seintel pole pilte, aknad on tavalisest klaasist. See kirikuhoone on fenomenaalne selles mõttes, et sa ei saa öelda, mis sulle seal meeldib või mis ei meeldi. Sest seda, mille üle nõnda arutleda, lihtsalt pole. Ning selles lihtsuses on pühadus.
Liturgia on lihtne ja arusaadav ning kaasaloetav või -lauldav kõigile. Samas on kõik, mis vaja, selles liturgias olemas. Tähtis on inimene kirikus, kontakt temaga ning temale lihtsalt ja selgelt edastatav rõõmusõnum. Osadus jumalateenistusel ongi rõõm.
Eesti vabariigi aastapäeval paneme Eesti lipu välja. Küünlad põlevad ja siis vaatan neti kaudu üritusi Eestis, kuulan presidendi kõnet. Facebookist loen, mida meie rahvas kõneleb. Ja siis läheme välja sööma meie päeva auks.
Mari Paenurm

Pille Heckmann-Talvar
Sündinud 1. veebruaril 1961 Haapsalus
Õpetajaordinatsioon 8.8.2003
Abielus Michael Heckmanniga
Täiskasvanud poja ema
Elab Saksamaal 2004. aastast