Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Iga käänaku taga ootab ime

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Eesti Kiriku toimetuse korraldatud kodumaised reisid oma lugejatele ja nende sõpradele on sel aastal läbi saanud. Tänases lehes anname põgusa ülevaate kahest toredast päevast, kui võisime nautida Lahemaa pühakodade ilu.

Tartust alguse saanud reis
Kui Eesti kaart ette võtta ja ühendada mõttelise joonega Kadrina, Ilumäe, Vainupea ja Haljala, siis võib tunduda, et mida on nii väikese raadiusega paigas terve päev vaadata. Ometi koges bussitäis Eesti Kiriku lugejaid, et ajast jääb puudu.
27. juuli parajal hommikutunnil, et kaugemalt tulijad õigeks ajaks kohale jõuaksid, koguneti Tartus Vanemuise juurde parklasse ja tervitati naerusui igat uut saabujat. Ja tulijaid oli kaugemaltki, näiteks Võrust ja Viljandist – lõunaeestlaste seas on kirikulehe reisid eriti populaarsed.
Udune hommik pakkus tükiks ajaks jutuainet ilmaennustuseks, kõigi lootus päikseliseks päevaks täitus ja ees ootas tutvus kuue pühakojaga. Järjekordne palverännak viis seekord Kadrinasse, Ilumäele, Käsmu, Vainupeale, Eskusse ja Haljalasse. Plaanis olnud Rakvere kiriku külastus tuli kahjuks ajapuudusel ära jätta.
Usust rääkides kõneldakse ikka külvist ja lõikusest. See oli teemaks palvusel ka Kadrina kirikus reisil giidi rollis olnud ja viisteist aastat sealset kogudust teeninud õpetajal Meelis-Lauri Eriksonil. Külvi ja kasvamise all mõtles ta pühakodade püstitamist ja nende eest hoolitsemist.
500aastases kolmelöövilises Kadrina kirikuski on näha, et viimastel aastatel on remonti tehtud ja heledatel seintel on välja tulnud vanad maalingud. 111 liikmesannetajaga kogudus on suutnud oma pühakoja, mis sajandite eest jäi Tallinna-Narva suunal palverännu teele, silmailu pakkuvasse korda viia ning meenutab mälestustahvli ja kiriku ette püstitatud suurejoonelise vabadussõjas langenute ausambaga kõigile möödujaile meie lugu.
Sama hoolitsus ja austus oma pühakoja vastu paistis kätte selle merelähedase ja mereäärse paiga teisteski pühakodades. Vammikahjustusega Ilumäe kabel, mille on ehitada lasknud Palmse mõisahärra von Pahlen, on saanud uue kivipõranda ja ootab pinke, et 25. augustil tähistada 170. aastapäeva.
Mandri pühakodadest vanima oreliga Käsmu kirik on kauni heleda tapeedi ja värske aaderdusega pinkidega nagu nõelasilmast tulnud.
120aastane Vainupea kivikirik on kõige mereäärsem kirik üldse, koguduseta pühakoda taastati maanteeameti initsiatiivil ja avati uuesti 1989. aastal. See on armastatud kontserdi- ja laulatuspaik, mida haldab vald ja rendib kohalik mittetulundusühing.
Võimas, 15. sajandil alguse saanud, keskajast säilinud detailidega Haljala kindluskirik on kannatanud mitmes sõjas ja kannab endiselt 1997. aastal elektrijuhtmestikust tekkinud põlengu jälgi. Tänu õpetaja hoolele on kirikule saadud uus katus, kuid 62 liikmesannetajaga kogudusel pole vahendeid, et lahti saada kogu kirikut katvast tahmast. Kui jõud ühendada, võib-olla õnnestub ükskord näha pühakoda ka täies ilus!

Tallinnast alguse saanud reis
Väiksem lugejate seltskond alustas reisi Lahemaale nädal hiljem Tallinnast. Esimesse peatuspaika Saha kabeli juurde jõudes oli kaste veel maas, kuid päike juba lõõskas. Valla valduses oleva kabeli uksed olid pärani, altari taga seisev puust rist omal kohal. See võetakse 17. augustil kaasa palverännule Jõelähtmelt Sahale. Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja tervitas reisiseltskonda ja rääkis lugusid kabelist. Ühe legendi tõepärasust proovides kukutasid mõned koos palvesooviga münte avausest kirikupõrandale: kui münt kolksuga põrandale maandus, sai soov täidetud.
Jõelähtme kirikus pidas Margus Kirja hommikupalvuse ja rääkis teelolemisest, harmooniumil mängis Ester Liinak Valgast. Iga detail kirikus kannab oma tähendusele lisaks ka oma lugu, millest õpetaja kütkestavalt kõneles. Igavesti jääb vist lahendamata saladus kadunud kirikuriistadest ja nende salapärasest tagasijõudmisest kirikusse aasta hiljem. Kaunis kiriku ümbrus ja kirik ise jätsid väga hea mulje.
Kuusalu kiriku juures kohtusime oma reisijuhi Karli Lambotiga, Leesi kiriku juhatuse esimehega. Et avaliku elu tegelane on ka Karli Lambot jun, siis olgu öeldud, et meie reis kulges koos seenioriga. Kahjuks oli õpetaja Jaanus Jalakas ametitalituse tõttu juba lahkunud ja temaga kohtuda ei õnnestunud. Piiratud alas kirikumõis koos pühakoja ja teiste hoonetega mõjus suursuguselt kui oaas keset linnastuma hakkavat Kuusalu. Üks proua ütles tiigi kaldal lopsakaid, kuid tigudest auklikuks söödud kobrulehti vaadates, et need kasvasid siin juba Salumäede ajal.
Juminda poolsaarel Leesi kiriku suunas sõites tegime põike teele, mis rannakülast läbi viis. Kohaliku elu edendajana teadis Karli Lambot pajatada pea igast majast ja selle elanikest. Ja nii jätkus see kuni Käsmuni. Ühes väiksemat sorti majakeses olevat juba aastaid suvitanud Eskolad, nüüd siis nende järeltulijad; Martin Müürsepa mereäärse maja õuel seisis auto, järelikult oli peremees Eestis.
Endisel tuntud jalgrattasportlasel Karli Lambotil, kes liidu koondises mitmed maad läbi sõitnud, jätkus toredaid pajatusi sportlasepõlvest, aga ka sellest ajast, kui kolmekordselt Põhja-Eesti merepiiri valvati ning salajas hoitult allveelaevad Soome lahes seilasid.
Enamik rannakirikuid, nagu ka Leesi ja Loksa, asuvad koos kalmistuga ja kannavad rannakirikule iseloomulikke detaile.
Käsmus oli nädal enne Viru folki vaikne, meri tüüne – õnnis rahu maa peal. Kohalik vaimulik Urmas Karileet ootas meid Lainela väravas, et aega lõunapausiks võtta.
Kalurikülas asuvad kabel ja kirik lähestikku, kabelis on vaadata fotonäitus külarahvast. Kirik on teinud läbi sisemise uuenduskuuri ja kogudus vaimse tõusu, suurendades liikmelisust viimase paari aastaga kaks korda.
3,5 km ahtakest metsateed viib Esku kabelini, mille on 1845. aastal ehitanud Sagadi mõisnik von Fock. Kolm aastat tagasi tehti Haljala kogudusele kuuluvas kabelis katuse remont. Suurimaks väärtuseks on Müncheni kunstniku Kochi altarimaal «Laske lapsukesed minu juurde tulla», mis on temaatikalt ainulaadne kogu Eesti kirikukunstis.
Kui õhtu all Haljalasse jõudsime, oli õpetaja Margit Nirgi tüdinud hilinejate ootamisest ja lastelaagri lapsed, kes meile laulda tahtsid, kärsitud õhtusöögi ootel. Aga laul tuli reibas ja Margit Nirgi pajatused kiriku leidudest, mis altariruumi restaureerimisel välja tulnud, talle palju rõõmu pakkuvad.
Palveränduritele poetas õpetaja loo ka enda imelisest tervenemisest. Kui ta Maarjamõisas päevi koomas oli ja sellest välja tuli, sai ta teada, kui palju sõpru tal tegelikult on, kes erinevatest kirikutest tema eest sel ajal palvetasid.
Meie südamlik tänu kuulub reise saatnud ja selgitusi jaganud õpetajale Meelis-Lauri Eriksonile ning juhatuse esimehele Karli Lambotile, meid vastu võtnud kogudustele ning Reet Markinile Vainupealt, Õie Aldile Ilumäelt, Eerik Kaarendile Käsmust, õpetaja Margus Kirjale, diakon Urmas Karileedile.
Sügavamad palved lähevad Haljalasse ja õpetaja Margit Nirgile. Rohket õnnistust ja tervist õpetajale, olgu ta ikka hoitud! Suur tänu kõigile reisilistele rännakuil valitsenud üksmeelse ja üksteist toetava meeleolu eest. Kohtumiseni järgmistel reisidel.
Rita Puidet
Sirje Semm

Eesti Kiriku suvine lugejareis
1. reis: Tartu-Kadrina-Ilumäe-Käsmu-Vainupea-Esku-Haljala-Tartu
2. reis: Tallinn-Saha-Jõelähtme-Kuusalu-Leesi-Loksa-Käsmu-Esku-Ilumäe-Vainupea-Haljala-Tallinn
Osavõtjaid 72
2014. aasta reisid viivad Tallinna ja Tartu ning lähiümbruse pühakodadesse

Pildigalerii: