Hea sõnamees Madis Jürgen

Sel aastal valis Eesti Ajakirjanike Liidu Naistoimetajate Ühendus oma Hea Sõna laureaadiks ajakirjanik Madis Jürgeni.

Madis töötab ajalehes Eesti Ekspress juba 16 aastat ning tema inimesele ja eluruumile keskendunud lood on tõmmanud tähelepanu novellilaadse ülesehituse, sõnakasutuse ökonoomsuse ja teravusega, milles olukord valus-veidralt ise end väljendab.
Autorilt on seni ilmunud kolm raamatut: «Ratsa läbi Eestimaa», «Hää koht» ja fotograaf Toomas Vendeliniga kahasse «Vana Tallinn».
Madise emapoolne vanaisa Gustav Kaarli (1893–1987) oli nii köster kui ka õpetaja mitmel pool Eestis, viimase vend Karl Karlson (1901–2005) samuti. Ise on Madis Jürgen Tallinna Püha Vaimu koguduse liige 2002. aastast.
Eesti Kirik õnnitleb Madis Jürgenit, auhinna saamise puhul ilmub ka alljärgnev intervjuu.
Meenuta mõne oma ilmunud loo Sind üllatanud head vastuvõttu.
Laulva revolutsiooni ajal 1989 kogesin ühe loo puhul nii aktiivset tagasisidet, et ma ei usu sellist reaktsiooni kunagi enam korduvat. Tegin ajalehte Noorte Hääl intervjuu eesti poisiga, kes teenis aega Nõukogude armees («Lõuad pidada ja edasi teenida?!»). Kaaslased olid poissi kuude kaupa päev päeva kõrval vägistanud ja ta rääkis sellest üsna avameelselt. 
Mis edasi sai?
Sõjaväes teenivate poiste emad hakkasid pärast loo ilmumist organiseeruma, koostasid ühisavaldusi, kirjutasid kirju ENSV sõjakomissarile ja NSVL kaitseministrile jne. Paljud poisid said Venemaalt koju aega teenima.
Tõsi – mul tuli üle poole aasta ennast vene ohvitseride eest varjata, kes mind äkki hirmsasti sõjaväkke tahtsid panna.
See oli väga pöördeline aeg ja niisuguseid reageeringuid tänane ajakirjanik enam ei koge.
Kindlasti on olnud lugusid, mille ilmumise eel oled oodanud kõige hullemat, aga tulemus oli ootamatult hea?
Kunagi 90ndate alguses sõitsime paari roostes püssiloksuga üle Eesti-Läti piiri. Piirivalve oli ikka õige mannetu tollal. Tahtsime testida, kas ta võtab meid kinni või ei. Läks nii, nagu arvasime – keegi relvi ei avastanud. Kirjutasin sellest suure reportaaži. Ja kui piirivalve oleks pärast loo ilmumist solvunult asja üles võtnud, algatanud kriminaalasja, oleks mind ilmselt kinni ka pandud. Õnneks midagi sellist ei juhtunud.
Aga vastupidist – enda teada tegid hästi, aga said kaela solgipange?
Minu vastu on mu tööga seoses algatatud kriminaalasi. Tahtsin juhtida politsei tähelepanu sellele, et ärandatud autode kättesaamine käib meil väga loiult.
Sellest kümne aasta tagusest loost on ka palju räägitud. Teatasin politseile, et mu Opel Ascona on ära aetud. Tegelikult ei olnud. Sõitsin sellesama autoga päev otsa mööda Tallinna linna, läbi kõik politseijaoskonnad, käisin igal pool sees ja uurisin, ega keegi pole mu autot veel avastanud. Nii päev otsa.
Kuidas asi lõppes?
Lõpuks keegi politseinik nägi aknast, et ma istun omaenda autosse. Politsei vihastas hirmsat moodi, algatas kriminaalasja ja kohtutee kestis pool aastat. Lõpuks mõisteti ikka õigeks.
Kas pärast seda autode ülesleidmine paranes?
Ma ei tea. Mulle tundus, et minu personaalküsimuse peale kulutati rohkem energiat kui autovaraste püüdmise peale.
Mis tunne oli kohtupingis seista?
Kohtupingis mul süümepiinu polnud – enda meelest ajasin õiget asja. Aga ema oli maal mures, ei julgenud inimestele silma vaadata – poiss on linnas pätiks läinud!
Kas inimesed Su juttude peale ka solvuvad?
Ikka juhtub. Aga ma püüan sellest hoiduda. Portreelugudes on nii, et ega kriitilisi asju saa ütlemata jätta, aga siis tuleb sama mõõduga kiita. Kiita tuleb mõnikord üsna paksu värviga. Inimesed on õrnad ja sõna võim on suur.
On Sul ajakirjanikutöös tagasilööke olnud?
Ei oskagi midagi nimetada. See, et olen kunagi olnud peatoimetaja ja praegu olen reporter, tundub ehk mõnele imelik. Aga ajakirjanduses nagu paljudel muudel loomingulistel aladel ei tähenda sõna «karjäär» ronimist ametiredelil. Vähemasti mulle tundub nii. Peatoimetaja on nagu peanäitejuht või peaarhitekt, kes kamandab oma alluvaid, ja on rohkem juba administraator kui ajakirjanik. Ei jäägi enam palju aega ise kirjutada.
Mina alluvaid ei taha. Mul on endagagi tegemist.
Ehk tahaksid veel ilmunud raamatutele midagi lisaks kirjutada?
Muidugi olen mõelnud, et kunagi võtan suure valge karvase koera ja lähen päriselt maale elama, suvel teen aiatööd ja talvel kirjutan igavikulisi teoseid.
Kardan, et praegu jääb see tšehhovlikuks unistuseks ja enne pensioniiga vaevalt nii juhtub.
Niisiis kavatsed veel ajakirjanikuna jätkata?
Vahel on tõesti tunne, et enam ei viitsi minna järjekordsele intervjuule ja kohtumisele.
Õnneks on ajakirjanikuamet selline, et kui igavalt ei taha, tee huvitavalt. Saab mõelda välja igasugu aktsioone, neid ise läbi elada ja lugejale edasi anda.
Hästi tehtud ajakirjanduslik reportaaž on päriskirjandusega üsna lähedalt sugulane, võtab kõvasti aega ja vaeva. Kirjutamine on üldse üks paras piin.
Mis on Sulle praegu oluline?
Lõpetasin veebruaris Räpina Aianduskooli maastikuehituse erialal. Maastikuehitaja on tegelane, kes oskab teha aia- ja pargiplaane, tunneb põhjalikult lilli ja puid-põõsaid, rajab tiike, teid, sildu, terrasse, murusid.
Nüüd müttan maal oma maja ümber ja püüan sinna rajada Räpina vilistlasele väärilise aia. Vastupidiselt ajakirjanikutööle on see tegevus vaikne ja rahulik ning mulle see sobib. Ma olengi tegelikult vaikne ja rahuotsiv tüüp.

Juune Holvandus