Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Et meie palved täituksid

19.10.2005 | | Rubriik: Jutlus

Jüngrid tulid Jeesuse
juurde küsimusega, kes on suurim taevariigis. Ja taas pidi õpetaja neile
rääkima sellest, kuivõrd erineb taevariik inimvõimule rajatud riigist. Üks
kõige olulisem eripära, mis taevariiki maisest maailmast eristab, on see, et
Jumala riik on rajatud andeksandmisele. Hingevaenlane seevastu teostab oma
võimu alati ja kõikjal süüdistamise ning 
hukkamõistmise läbi.

Aga kui su vend peaks patustama, siis
mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna
tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks,
sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile
sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula,
siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes
kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa
peal, on lahti päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa
peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad,
siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on
minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Mt 18:15–20

Jüngrid tulid Jeesuse juurde küsimusega,
kes on suurim taevariigis. Ja taas pidi õpetaja neile rääkima sellest, kuivõrd
erineb taevariik inimvõimule rajatud riigist. Üks kõige olulisem eripära, mis
taevariiki maisest maailmast eristab, on see, et Jumala riik on rajatud
andeksandmisele. Hingevaenlane seevastu teostab oma võimu alati ja kõikjal
süüdistamise ning  hukkamõistmise läbi.

Kristuse kogudus peaks olema taevariigi
peegeldus siin maa peal. Seepärast peaksid ka koguduses jumalalaste keskel
valitsema taevariigi põhimõtted, nii palju kui see siin ilmas  vähegi võimalik on.

Kui Jeesus rääkis oma jüngrite ringis
sellest, kuidas nad peaksid käituma patustanud vennaga, siis näitab see seda,
et Ta nägi sellelaadsete probleemide tekkimist koguduses ette. Kõik kogudused
koosnevad ju ka tänapäeval inimestest, mitte veel inglitest. Ja kõikjal, kus on
inimesed, on ka rohkem või vähem probleeme.

Kõik me oleme erinevad ja näeme maailma
asju erinevalt. Mis ühe jaoks meie seast on ääretult oluline, ei oma teise
jaoks mingit tähtsust. Mis ühe meelest on pühakotta sobimatu, see on teise
meelest seal just ülimalt vajalik. Mida keegi peab Jumala teotuseks, võib
kellegi teise jaoks olla Looja kiitus. Venna või õe patususe hindamiseks on
meil küll vajaduse korral olemas 10 käsku, aga ega see sellegipoolest lihtne
ülesanne ole. Eriti tänapäeval, kus on normiks eri arvamuste ja käitumismallide
aktsepteerimine ja  kõik kipub
suhteliseks minema. 

Kus meile tundub, et teine inimene on meie
või Jumala vastu eksinud, seal peab tekkinud probleeme mingil moel lahendama.
Jeesus käsib meil venda esmalt nelja silma all noomida. Kui see ei aita, siis
minna tema juurde uuesti koos tunnistajatega. Kui seegi ei pane venda meelt
muutma, siis soovitab Jeesus asja koguduse ees arutada. Alles siis, kui kõik
need instantsid on läbi käidud ja vend ikkagi ennast parandada ei taha, on
otstarbekas selline vend või õde koguduse keskelt kõrvaldada, et kurjus vohama
ei hakkaks.

Läbi aegade on olnud millegipärast inimese
üheks lemmiktegevuseks teise inimese kohta hinnangute andmine, tema üle
kohtumõistmine. Enamasti on selle taga soov ise teisest parem välja paista.
Seda inimloomuse igipõlist omadust tuletas meile ilmekalt meelde selle sügise
valimistele eelnenud aeg.

Poliitikute ja meedia tegemisi jälgides
oleks küll tahtnud neile meenutada Jeesus Siiraki sõnu: «Küsi sõbralt, kas
vahest tema ei ole seda teinud, ja kui ta on teinud, ütle, et ta enam ei teeks!
Küsi sõbralt, sest sageli on ju tegemist laimuga, ja ära usu iga juttu! Mõnigi
eksib, aga mitte tahtlikult; ja kes ei ole oma keelega patustanud? Küsi
ligimeselt, enne kui ähvardad, ja anna aset Kõigekõrgema seadustele!» (Sk
19:13–17). Muidugi võib mõelda ka nõnda, et mis meil nende tegemistega asja.
Apostelgi ütleb ju: «Kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas»
(1Kr 5:12).

Igal sõnal, mis me ütleme, on suur mõju.
Iga sõna ja otsus, mis meie suust lendu läheb, on nagu lind, keda meil hiljem
enam kinni püüda ei õnnestu. Üks vana idamaa tarkus soovitab meil midagi öelda
alles pärast seda, kui meie sõnad on suutnud läbi minna kolmest väravast.
Esimese värava ees küsime endalt: «Kas need sõnad on tõde?» Kui jah, siis mingu
nad edasi; kui ei, siis mingu nad tagasi. Teise värava ees küsime: «Kas nad on
vajalikud?» Ja viimase värava ees küsime: «Kas nad on head?» Eriliselt
ettevaatlik tuleks hukkamõistvate sõnadega olla just koguduse ringis. On ju
Issand oma jüngritele andnud erilise meelevalla: «Kellele te iganes patud
andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te iganes patud kinnitate,
neile on need kinnitatud» (Jh 20:23).

Viimselt on hea venna üle kohtumõistmine
jätta siiski Jumala hooleks. Tema näeb sinna, kuhu meie näe ja Tema teab seda,
mida meie ei tea. Meie mõtted, sõnad ja teod võiksid olla alati suunatud hoopis
suurema üksmeele saavutamise poole.

Eriti oluline on see kindlasti koguduses,
sest ühel meelel olemine on meie palvesoovide täitumise oluline eeltingimus,
nagu Jeesus ütleb: «Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie
seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad
saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.»


Kaido Saak
,

Lihula koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)