Eha Kraft: meis on luterlikku tagasihoidlikkust

Tallinna vene keelt kõnelevad luterlased kohtuvad kaks korda nädalas Pelgulinnas, vanade puumajade ja tagasihoidlike eramute naabruses Peeteli kirikus. Kooskäijaid on kümmekond.

«Idee alustada Tallinnas venekeelset tööd lähtus Narvast, kui õpetaja Villu Jürjo teatas mõni aasta tagasi seal töötavast vaimulikust Oleg Sevastjanovist, kes võiks Tallinnaski teenistusi alustada,» juhatab teema sisse praost Jaan Tammsalu ning räägib, kuidas alguses käidi teenistustel Kaarli, seejärel Jaani kirikus. Need hooned osutusid väikesele kogukonnale ülemäära suureks.
Praostkonna toetusel
«Venekeelne luterlik kogudusetöö pole kunagi läinud massidesse,» selgitab praost. «Vene keele kõnelejad kuuluvad ikka kas õigeusu kirikusse või on vabakoguduste taustaga. Paljud käivad eestikeelsetel luterlikel teenistustel, soovides pigem sulanduda eesti kogukonda kui olla luterlastena omaette,» on praost kogenud.
Siiski ei pea ta seda ala tähtsusetuks: «Ka Jeesuse töö tundus alguses üsna perspektiivitu: kolme aastaga ainult kaksteist jüngrit. Ma ei välista, et plahvatus toimub, aga ma ei hoia kätt pulsil ega küsi diakonilt iga nädal aru,» teatab Tammsalu ja lisab, et praostkond toetab venekeelset kogudusetööd väikese summaga. Arengukava ei ütle selle töölõigu kohta midagi; tegelikult praostkonnal arengukava polegi.
Diakon Eha Krafti sõnul, kelle eestvedamisel väike kogudus EELK Peeteli koguduse majas kokku saab, võiksid luterlusega tüdimuseni harjunud eestlased siin värskendada suhtumist oma usukombestikku. Siinsetele peamiselt kas ingerisoome, saksa või eesti juurtega venekeelsetele inimestele pole õigeusu teenistused südamelähedased. «Luterlus on intelligentsete inimeste usk,» väidetakse.
Osaduse kogemiseks teenistusel ei piisa küünaldest ja muusikast, vaid hinnatakse aktiivse kaasamõtlemise vajadust. Luterlus on kindel valik, mis pakub mõistusele samavõrd kui hingele. Eesti keelt valdab siin enamik inimestest.
Kokkuhoidmine
«Kui ruume otsisime, oli nõue, et peab olema võimalus ka väljaspool teenistusi kokku saada,» selgitab Eha Kraft, miks nad praeguse asukohaga väga rahul on. «Reedel saame kokku õhtuti. Vahel on see piiblitunni kujul, kui kellelgi on mingeid küsimusi. Kord oli teemaks näiteks Augs­burgi usutunnistus. Vahel räägime lihtsalt oma elust. Mõnikord on see aeg nagu kooriproov,» loetleb diakon võimalusi.
Lauluharjutused said alguse ühe koguduseliikme nõudest, kelle meelest oli sobimatu, et kogudus liturgilisi vastulaule vaevaliselt mõmiseb. Ka laulikust õpitakse uued laulud teenistusele eelneval päeval selgeks.
Õhtute teemad lepitakse kokku telefoni teel. «Kõik teavad üksteise eludest. Kui on muresid, siis mainitakse neid eestpalves, ilma et oleks vaja enne kokku leppida. Kui keegi pole kohale tulnud, siis helistame ja uurime põhjust,» nimetab Eha Kraft väikese koguduse eeliseid.
Muidugi ei puudu õhtutel ja laupäeval pärast hommikust jumalateenistust kohvilaud. Teenistus käib luterliku kiriku teenistuskorra järgi ja erineb eestikeelsest peamiselt lauluviiside poolest. Kirikuraamatud – agenda ja laulik – on pärit Ingeri Evangeelselt Luterlikult Kirikult Venemaal.
Kaks korda kuus käib koguduse juures ka õpetaja Sevastjanov Narvast. Sõiduraha makstakse praegu praostkonna toetusest, aga kui seda polnud, tasus kulud üks koguduseliige. Vabatahtlikult aidati maksta ka koguduse tulevase organisti õpingute eest. Organist, sama koguduse liige, maksab toetusraha tasapisi tagasi, aga et annetaja sellest loobus, siis kogutakse raha sünnipäevade või väljasõitude katteks. Organisti koraaliraamat soetati samal moel. «Müts maha selliste inimeste ees,» tõdeb Eha Kraft.
Koos eestikeelsetega
Omaks on kogukond võetud ka eestikeelsete poolt. Ollakse Peeteli koguduse nimekirjas, moodustades Peeteli osakoguduse. Venekeelsete luterlaste esindaja käib ühise juhatuse koosolekutel, teise poole algatustest antakse aegsasti teada. Eha Kraft märgib tänuga nii koguduse õpetajat Avo Üprust kui juhatuse esimeest Mati Sini­saart osavõtlike ja abivalmeina rasketeski olukordades. Koguduse ustavate sõpradena nimetab diakon veel misjonäre Anu ja Juha Väliahot, kes töötavad luterlastega Venemaal.
Praostkonna toetusest jätkub lisaks õpetaja sõidukuludele veel organisti kulude katteks. Diakon ja õpetaja venekeelse vaimuliku töö eest palka ei saa.
Kuidas eestlannast diakon üldse sellele kohale asuda söandas? Selgub, et Eha Kraft on pärit Ida-Virumaalt ning abielus venelasega. Pakkumine oli pigem ahvatlus juba õpingute ajast: jutluse kirjutajale on heaks kooliks iga sõna hoolikas järelekaalumine tõlkimisel, mis aitab vältida ballastsõnu ja lihvida teoloogilisi nüansse.
Ka leiab suhteliselt värske vaimulik, et väikese ühtehoidva kogudusega on hea koos kasvada ja areneda. Suures vaimulikerikkas Tallinna Püha Vaimu koguduses, diakoni teises töökohas, on tema hoole all lapsed ning teenistustel saab osaleda ainult suurtel pühadel.
«Oleme arutanud oma koguduse kasvamist ka arvuliselt, aga meis on luterlikku tagasihoidlikkust ja me pole tänaval kellelgi nööbist haaranud,» tunnistab diakon, et võib-olla peaksid nad enda olemasolust rohkem teavitama.
«Siiski pole ühtegi tulijat minema saadetud,» jätkab ta. Aasta jooksul lisandus kolm inimest, mida võib pidada heaks tulemuseks. «Suur tänu, et teie selle teema vastu huvi tundsite,» ütleb Eha Kraft lõpuks. Nagu terve jutuajamise jooksul, õhkub nendestki sõnadest harrast tänutunnet asjaosaliste, kogudusega seotud inimeste ja Jumala vastu.

Piret Riim