Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eestist Kanadasse ja tagasi

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Kosutav mereõhk ja tuules õõtsuvate
rannamändide salapärane kohin, mis Häädemeestele saabujat vastu võtab, laseb
arvata, et elu selles Lõuna-Pärnumaa alevikus on vaid naudingut pakkuv lõputu
puhkus.

Üks tuli, teine läheb Kanadasse: Marek Roots ja Mart Jaanson koos Häädemeestel.

Üks tuli, teine läheb Kanadasse: Marek Roots ja Mart Jaanson koos Häädemeestel.

Ometi kulgeb siin kõik nagu mujalgi: päevad
täis toimetusi, ikka töö ja kiirustamine ning aega elu ja igaviku üle
järelemõtlemiseks sama vähe kui mistahes teises Eestimaa paigas.

Viimased kolm aastat on randlaste hingi
hoidnud ning aidanud neil teed Jumala juurde leida õpetaja Marek Roots, kelle hoole
all on kokku kolm kogudust: Häädemeeste, Treimani ja Tahkuranna.

Ta on siinkandis üle pika aja hingekarjane,
kes elab ja teenib oma koguduse keskel, seda ka sõna otseses mõttes: Marek,
teoloogist abikaasa Pirjo ja novembris aastaseks saav Hanna-Mirjam elavad alevi
keskuses kõrguva kiriku kõrval asuvas ja põhjaliku remondi läbi teinud
pastoraadis.

Toronto Peetri koguduse juurde

Sellel talvel jäävad maja aknad aga
pimedaks: pererahvas jätab kena ja avara kodu ning südame külge kasvanud
koguduse ning läheb Toronto Peetri koguduse õpetaja dr Andres Tauli kutsel 10
kuuks Kanadasse, kus Marekist saab praostkonna vikaarõpetaja.

Juba aastaid on see Kanada kogudus endale
Eestist abilisi kutsunud ja ikka nii, et sügisel minnakse ja suvel ollakse
kodus tagasi. Seega ei ole Häädemeeste kogudusel põhjust muretsemiseks, et
õpetaja nad päriselt maha jätab ja ookeani taga endale uue kodu leiab.

Ega Marek ja Pirjo seda igatsegi, nad
lähevad kindla teadmisega, et on juba järgmisel suvel uute kogemuste võrra
rikkamatena Häädemeestel tagasi, et pooleli jäänud tegemisi jätkata. Marek
loodab siis lõplikult ühele poole saada ka magistriõpingutega Usuteaduse
Instituudis.

Taolist kuudepikkust kodustest toimetustest
eemalolemist ja maailma kogemist on kirikuõpetajate seas ka puhkuseks
nimetatud. Marek seda arusaama ei jaga, vaid arvab töö mahtu võrreldes siinsega
kindlasti kasvavat. Teatavasti kutsutakse kirikuõpetajat Kanadas pea igale
eestlaste üritusele ja suuremale koosolemisele pidama ava- ja söögipalvet,
sõnavõtte jms.

Otsus võtta vastu Toronto Peetri koguduse
kutse ei sündinud Rootside peres üleöö. Esialgu näis, et Pärnu praostkonnas,
kus kaheteistkümne koguduse peale on niigi vaid neli täisõigustes vaimulikku,
ei ole kedagi, kelle hoolde oma kodu-kogudusi usaldada.

Kui siis aga ülesanded Jumala abiga jagatud
said – kolmel pühapäeval võtab teenimise üle Saarde diakon Arvet Ollino ja ühel
Audru õpetaja Tiina Janno – langes pastoriperel murekoorem südamelt ja otsus
sai langetatud. Pikale lennureisile asutakse 6. oktoobril.

Tagasi kodumaale

Juulis saabus sealtsamast Toronto Peetri
koguduse juurest tagasi kodumaale Mart Jaanson koos perega. Võõrsil oldud aega
iseloomustades lausub Nõo koguduse vaimulik lühidalt, et sai seal hea kogemuse,
mida tähendab korraga ainult kirikutööd teha. Eestis on lisaks sellele muid
ülesandeid.

Kuna pastoripere elas väliseestlaste
kogukonnas, kus suhtluskeeleks oli enamasti eesti keel, tundsid kõik
pereliikmed end kaugel maal väga koduselt. Silma hakkas, et sealsed eestlased
on hoopis avatumad ja suhtlemisaltimad kui siinsetes oludes üles kasvanud.

«Meie siin arvame, et halva tujuga ei ole
mõtet naeratada, et see on võlts. Kuid kui hakata naeratama, siis läheb ka tuju
paremaks ja muutud ise avalamaks,» õpetab mees mornist meeleolust üle saama.

Pärimisele, kas Kanadas tuli palju tööd
teha, kostab Mart, et kirikuõpetajal on üldjuhul alati nii palju tööd, kui ta
endale võtab. Juba minnes oli ta eesmärgiks seadnud olla võimalikult  aktiivne, suhelda inimestega ja osaleda
eestlaste üritustel. Seda olevat seal lihtsam teha, sest vaimulik on
Välis-Eesti kogukonnas üsna lugupeetud isik, kelle juuresviibimist peetakse
loomulikuks.

Kui algul tundus Peetri kogudus oma ligi
2000 liikmega ilmatu suur olema, siis pisitasa selgus, et pühapäeviti
kirikuskäijaid ja aktiivsemaid koguduseliikmeid on märksa vähem. Enamasti on
need vanemad inimesed. Võimaluse nooremate inimestega tuttavaks saada leidis
Mart eesti laulukooride tegevuses osaledes.

Loomulikult tuleb Kanadasse eesti kogudusi
teenima minnes arvestada sellega, et vaid eesti keele oskusest jääb väheseks.
Eesti kogukonna vaimulikel talitustel osaleb alati ingliskeelseid inimesi ja
vähemalt kõne tuleks alati inglise keeles pidada. Matusetalitusel ei tasuvat
aga isegi siis, kui lahkunu omaksed seda soovivad, ainult eesti keelega
piirduda.

«Luterlik matusetalituse kuulutus on
suunatud ju elavatele inimestele. Kui näen, et pooled matuselised sellest
keelest aru ei saa, on endastmõistetav, et kasutan ka inglise keelt,» põhjendab
vaimulik kakskeelsete talituste vajalikkust.

Kohtusin Mart Jaansoni ja tema perega
juhuslikult ühel augustiõhtul Häädemeestel Pirjo ja Mareki pool külas olles.
Oleksin tahtnud Torontost saabunutelt veel paljugi pärida, kahjuks olin oma aja
valesti planeerinud ja nii pidin lahkuma enne, kui jutt õieti alatagi jõudis.
Kaks vaimulikku koos abikaasadega jäid Kanada elu-olu ja töö üle aga edasi
vestlema.

Monika Reedik