Eesti Kiriku lugejad on ka reisirahvas

Traditsioonid kannavad ja toidavad meie meeli. Üks Eesti Kiriku tugevaim traditsioon on suvine lugejareis. Kui 2001. aastal alustasime tagasihoidlikult ja kogemusteta, siis 14 aastaga oleme korraldusliku külje pealt arenenud ja nõudlikumaks on muutunud ka lugejad.
Mäletan meie esimest reisi Kõrvemaale, kui teise päeva hommikul Vargamäe lähedal turismitalus hakkasime hommikusöögilauda katma ja Leini Vahtras Haapsalust vangutas pead: selle paki helvestega me küll rahvast ära ei toida. Vesi aitas pudru kogust suurendada ja söönuks me saime. Aga sündmus ise jäi meelde. Nagu lugu Jeesusest, kes rahva viie leiva ja kahe kalaga ära toitis.
Aastad ei ole vennad. Kui mõnel aastal on – ilmselt sõltuvalt marsruudist – tarvis kokku panna kaks gruppi, siis teisel mahume lahedalt bussi. Kui olid rahvale jõukamad ajad, tegime suvel isegi 2–3 reisi ja käisime välismaalgi.
Eelmisel nädalavahetusel olime Tallinnas koos reisijuhi Urmas Orasega. Päevale andis suurepärase alguse Toomkirik, kus õpetaja Urmas Viilma meid südamlikult vastu võttis ja kõneldes reisiseltskonnaga ligi paar tundi veetis. Meie tänu kuulub kõigile headele inimestele, kes lehe lugejaid kui kalleid külalisi vastu võtsid. Olgu siinkohal teisedki tänuga ära nimetatud: Anatoli Ljutjuk, Patrik Göransson, Fea Üprus, Vello Salo, Mikk Leedjärv, Nabala palvemajas Avo Lend, Anna kirikus Lea Heinaste.
Sirje Semm