Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Arheoloogilised leiud Haljala kirikuaiast

15.12.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Üks tähelepanuväärsemaid leide Haljala kirikuaiast on 13. sajandist pärinev ristripats. Villu KadakasHaljala kirikuaias tehtud kaevetööde käigus ilmus nähtavale hulk endisaegseid esemeid.
Haljala Püha Mauritiuse kiriku aeda rajatakse välisvalgustust.
Valgustuse kaabliveoks vajalikke kaevamisi tehes kutsuti tavapäraseks järelevalveks kohale ka arheoloog Villu Kadakas, kes leidusid kommenteerides ütles Eesti Kirikule, et ehkki Eesti oludes on tegu suhteliselt tavapäraste esemetega, mida siinkandis üsna tihti ette tuleb, on see siiski kohalikus (kultuuri)elus märkimisväärne sündmus, kuivõrd Haljala kirikuaeda pole seni uuritud.
«Valvame ka selle järele, et matuseid ei lõhutaks, et ajalooallikatega midagi ei juhtuks ning tööde käigus ilmnevad leiud saaks fikseeritud, võimalusel dateeritud ning parimal viisil säilitatud. Sel korral me matusteni ei jõudnudki, kaevasime vaid pindmises kihis, 50–70 sentimeetri sügavuselt. Leidude puhul saab kõnelda asjadest, mis on kas kirikuaeda ära kaotatud või oma algselt kohalt hilisemate pealematmiste käigus nihkunud,» rääkis Kadakas.
Leidude hulgas on nii tsaari- kui Rootsi-aegseid vaskmünte dateeringuga umbes 17.–19. sajand, aga ka kaks hõbemünti, neist ühe kohta võib öelda, et see on suure tõenäosusega Ojamaal löödud.
Leiti ka umbes 13. sajandist pärinev ristripats, mis ongi kõige vanem ese nüüdsete leidude hulgas ning tõenäoliselt pärit matustest, s.t pandud kellelegi hauda kaasa.
Leiti ka paar hauaehitise vundamenti, kuid neid põhjalikumalt ei uuritud ja dateering puudub.
Haljala kirikuaiast pärinevad leiud paigutatakse Tallinna ülikooli ajaloo instituudi arheoloogiafondi.
Mari Paenurm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)