Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Väljaspool leeri

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Usutavasti tekib uut rahvapärimust kogu aeg, aga enam pole palju neid, kes viitsiksid seda korjata. Inimesed teevad ikka nii looduses kui ühiskonnas toimuva põhjal järeldusi ja vormivad need tabavateks ütlusteks. Nagu viimati, kui – ka minu maitse jaoks pisut võltsivõitu tundunud – priiuse põlistumise päevale anti rahvasuus nimetus «Pätsu koera sünnipäev».
Tore oli lugeda ka Tõnu Õnnepalu raamatut «Paradiis», milles talletatud paljutki Hiiumaal Ristna neeme tipul kunagi askeldanud inimestest ja nende ütlustest. Nagu paljudel rannaaladel, on sealsegi kandi rahval seljataga oma ristitee ja vaikne küüditamine, kui inimesed kamandati oma kodudest välja, et rajada piirivalvekordon ja lokaatorijaam.
Hiidlaslik huumorimeel õnneks ei kadunud, sündis uut pärimust ja mere ääres patseerivate Nõukogude piirivalvurite toimetamisi jälgides ennustati viimaks lausa heinaaja ilma: «Kui venelased läksid õhtul kisa ja lauluga, oli teine päev ilusat ilma oodata» (Kõpu kihelkond).
Seekordne vaikne nädal möödus Eestis õigupoolest üsna lärmakalt, võibolla juba seepärast, et ilmgi andis ette pigem jõulumeeleolu. Aga õhus oli ka üsna palju värskelt käärivat viha ja leeridesse jagunemist, olgu siis homoabielude või vabamüürlaste või kes teab mille pärast. Viimaks ei saanud enam õieti aru, kas see ebaõiglaselt vaenatu, keda pikemat aega lausa surnuks peeti ning kes siis ometi viimses kohtus õigeks mõistetuna üles tõusis, enesesse uskujate rõõmuks ja tagakiusajate häbiks, kandis nime Jee Üldse oleks parem, kui lõpetataks enese veenmine, nagu poleks elektroonilised andmekandjad totaalselt ebakindlad. Kõige odavam siniste kaantega ruuduline vihik ja harilik pliiats on nendega võrreldes lausa igikestvuse sümbolid. Eesti Rahva Muuseumi riiuleid võivad kunagi täita disketid, kõvakettad ja mälupulgad, aga karta tuleb, et neil on siis sama väärtus kui lootusetult lõhki kuivanud õllekappadel. Tähendab üksnes esteetiline.
Veelgi suurem häda seisneb aga selles, et andmete elektroonilise salvestamise võimalus on kaasa toonud tühiasjade kuhjumise. Infot talletatakse tohutul hulgal ja valikuta ning see teeb asjaliku teabe kättesaamise juba praegu peaaegu võimatuks. Mis paneb omakorda aluse lõpututele vaidlustele ja leeridesse jagunemisele ning mitte üksnes homode või vabamüürlaste pärast.
Üksmeele tekkimine on kummaline protsess ja sootuks haruldasem, kui enamasti arvatakse. Ühine vaenlane on üks kindlamaid vahendeid selle loomiseks. Vaenlane peab olema muidugi tõepoolest hirmutav: ta peab ähvardama hävitada traditsioonilise perekonna või pretendeerima lausa maailmavalitsusele. Sellise vaenlasega võitlemine paneb ennastki tundma suuremana, osalisena kosmilises draamas. Paraku pole sellest tekkinud misjoniinnukus sageli muud kui vaigistamata jäänud rahutus, millega teiste rahu rikutakse. Unustades, et on ka suuremaid asju.
Mul tuli ristitee sel aastal läbi käia juba mõne nädala eest ühe väikese poisi matustel. Leinavas peres oli ebatraditsiooniliselt esindatud üsna mitu konfessiooni ja seepärast tuli matuserongkäigus esiotsa luteri pastor, tema kõrval õigeusu papp viirukipanni kiigutades ja nende taga omakorda katoliku preester avemariat lugedes.
Tagantjärele võib seda tõlgendada ka nõnda, et väga valusalt kogetud surm laseb nähtavaks saada ühise usu ülestõusmisse. Selle usu, mis teeb tühjaks kõik vaidlused erinevalt mõistetud dogma üle, viha homode, vabamüürlaste või ükskõik kelle vastu veel ning isegi tavapärase viisaka jeesustelu (soomekeelne uudissõna, aga tasuks vist kaaluda meilgi tarvitusele võtmist).
Ülestõusmispühad on ennekõike vaikuse pühad, kus midagi asjalikku kõnelda üsna võimatu. Nii nagu vabamüürlusest märksa olulisem on küsimus, kas oleme saanud müüridest vabaks. Selles vaimus, nagu kirjeldatakse näiteks heebrea kirjas: «Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat. Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust. Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.»
Muidu võib juhtuda, et meie usust saab midagi sarnast nagu selles Paolo Nori toredas, rahvapärimust meenutavas luuletuses (LR 2012/33–35):
Mu aeg möödub otsides
risti, mida kanda
ja kui ma selle leian, panen omale ristiks kaela,
ja kui see on mul ristiks kaelas,
otsin, kus see on.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist