Wittenbergis õppimine tugevdab luterlikku identiteeti

Tartu Maarja koguduse õpetaja Joona Toivanen viibis märtsi algul Wittenbergis. Ta osales Luterliku Maailmaliidu (LML) korraldatud seminaril, kus käsitleti Martin Luth­eri õpetust sotsiaaleetika küsimustes. Osavõtjate seas oli 21 luteri kiriku pastorit üle kogu maailma. Riikidest olid esindatud India, Malaisia, Nepaal, Tansaania, Madagaskar, LAV, Kamerun, Mosambiik, Ghana, El Salvador, USA, Taani, Rootsi, Ungari ja Eesti.

Miks otsustasite kandideerida sellele seminarile?
Üks suur pluss EELK vaimulikuks olemisel on see, et meile pakutakse päris palju võimalusi Saksamaal ja mujal välismaal toimuvatel erinevatel konverentsidel osalemiseks. Tahtsin rohkem õppida luterlikust teoloogiast ja, mis minu jaoks eelkõige oli tähtis, see oli võimalus oma silmaga näha Wittenbergi, seda linna, kus Luther elas, töötas, tegutses ja kuhu ta on maetud. Niisiis – mind huvitas teema ja ka see koht.

Mis oli seminari eesmärgiks?
Selle konkreetse seminari eesmärgiks oli koguda väikestest LMLi liikmeskirikutest kokku vaimulikke, kes said võimaluse tutvuda linnaga, kus Luther tegutses ja kust reformatsioon alguse sai. Ja muidugi oli eesmärgiks ka lugeda Lutheri enda tekste ja saada väga heal tasemel õpetust Lutheri teoloogia kohta. Meil oli kaks väga-väga head professorit, kes meid selle kahe nädala jooksul juhendasid: Walter Altmann Brasiiliast, kes on tegelnud päris palju vabastusteoloogiaga, ja Lubomir Bátka Slovakkiast, luteroloog, kes tegeleb Lutheri teoloogiaga Bratislava seminaris.
Kuigi meie, vaimulikud, oleme saanud kõik mingisuguse teoloogilise hariduse, on eri maades nõudmised väga erinevad. Mõnel vaimulikul oli ainult bakalaureusekraad ning mõnes teoloogilises seminaris on väga väike rõhuasetus Lutheri teoloogiale ja Lutheri tekstidele. See tähendab, et nende teadmised Lutheri teoloogia kohta põhinevad mõnikord populaarteaduslikel slogan’itel, mis ei anna alati sügavat ja nüansirikast pilti selle kohta, milline teoloog Luther oli, miks ta on ajaloos tuntud väga vastuolulise inimesena, kelle arvamused ja seisukohad muutusid sõltuvalt olukorrast. Ja kasvõi sellest, millised asjad olid tema jaoks kesksed, vaatamata teatud arengule tema mõtteviisis.
Ma arvan, et selle seminari rikkus ja kasu minu jaoks isiklikult oligi just see, et minu arusaam Lutheri teoloogiast muutus palju nüansirikkamaks ja sügavamaks. Sain aru, kui kompleksne olukord Lutheri ajal oli, kui kompleksne Lutheri teoloogia on. Ja sain aru mitmetest probleemidest, mis Lutheri enda mõtlemises olid ja mille puhul me võime väga vabalt ka kriitilised olla tema suhtes.

Kuidas õppimine välja nägi?
Päevad olid väga pikad. See oli kurnav, aga väga rikastav. Päev algas hommikul palvusega, pärast seda oli kaks loengut, millele järgnes paus. Õhtupoolikul olid ekskursioonid, kus käisime nendes kohtades, mis olid seotud Lutheri ja Melanchthoni elu ning reformatsiooni ajalooga. Pärast oli seminar, kus tõstsime esile olulised teemad või küsimused, mis olid kellelegi päevast jäänud, ja arutlesime nende üle gruppides.

Seminar andis võimaluse suhelda luterlastega väga erinevatest riikidest. Mis on meil ühist ning millised arusaamad ja rõhuasetused lahku lähevad?
See, mis meil kõigil oli ühine, on luterlik identiteet, mis oli mõnel tugevam, mõnel natuke nõrgem. Kuna me kõik teeme vaimulikuna tööd Lu­­­th­e­­­ri väikse katekismusega, mis on leeriõpetuse aluseks, siis põhilised teemad ja luterliku usuõpetuse koguduseliikmetele õpetamise viisid on meil kõigil kindlasti ühised.
Aga oli tõesti huvitav näha, et sotsiopoliitilised olukorrad ja situatsioonid erinevates ühiskondades mõjutasid päris palju iga koguduse ja kiriku esindaja teoloogilisi vaateid, aga ka üldist vaadet elule. Üsna palju aktuaalseid probleeme tuleneb ühiskondlikest probleemidest. Näiteks Lääne-Aafrikas kristlaste suhted äärmuslike islamirühmitustega nagu Boko Haram.
Rääkisime sõjast ja sellest, kas kristlastest sõdurid võivad saada päästetud, kui nad oma elukutse tõttu lähevad vastuollu viienda käsuga «Ära tapa!». Ma arvan, et Eestis on see ka mingil teoreetilisel tasandil küsimuseks, et noored kristlastest mehed, kes lähevad sõjaväkke, peavad mõtlema, mis alusel nad põhjendavad seda, et võtavad relva kätte. Aga igal pool ei ole nii turvaline. Mõnel maal on oht, et terrorirühmitus ründab sind selle pärast, et oled kristlane, ja see seab inimese väga konkreetselt valiku ette, kas võtta relv kätte ja olla valmis kaitsma ennast selle rühmituse vastu. Ja olla valmis ka tapma selle tõttu.
Huvitav oli kohtuda Ameerika luterlikust kirikust pärit evangeelsete katoliiklastega. Kuigi siin Eestis on ka luterlikke vaimulikke, kellele väga meeldivad katoliku kiriku liturgilised kombed, siis nende ameeriklastega vesteldes nägin veelgi äärmuslikumat näidet. Seal ei sõltu evangeelseks katoliiklaseks olemine näiteks sellest, kas sa pooldad või ei poolda naiste ordineerimist. Seal oli ka üks naisvaimulik, kes oli väga katoliiklik ja tema jumalateenistus, kui ta seda kirjeldas, pani mind küll väga imestama. Neil on kooripoisid, kes osalevad protsessioonides, ja kõik on väga-väga kõrgkiriklik. Viirukit kasutatakse igal pühapäeval jumalateenistusel, sellega pühitsetakse evangeeliumiraamat ja altar jne. Olen saanud aru, et ELCAs (suurimas Ameerika luterlikus kirikus) on väga palju erinevaid teoloogilisi nüansse ja voole.
Mina olen pärit Soome luterlikust kirikust, mis on oma välise palge poolest väga ühtlane. On tervendav olla Eestis, kus erinevust on palju rohkem. Eesti luterlus annab hea pildi sellest, milline luterlus tegelikult on üle maailma erinevates LMLi liikmeskirikutes. On väga reformeeritud teoloogiaga luterlikke kirikuid ja teiselt poolt väga katoliiklikke voole. Näeme seda, et luterluses on hästi palju erinevaid nüansse ja voole ning võime seda nimetada rikkuseks. Mõnele inimesele meeldib kõrgkiriklik liturgia ja me ei peaks seda põlgama selle pärast, et see on teistsugune. Muidugi on tähtis, et oskaksime põhjendada vaimulikena teoloogiliselt seda, miks me peame jumalateenistust just sellisel viisil, nagu me seda teeme. Et viitsiksime näha vaeva ja selgitada seda enesele ja kogudusele – see on oluline.

Millised küsimused seminarides esile kerkisid?
Kõige rohkem tekitasid vaidlust ikkagi naiste ordineerimine ja homoseksuaalsuse teemad. Need ei ole niivõrd sotsiaaleetilised küsimused, kuid olid siiski väga paljude vaimulike südamel. Aga muidugi oli seal ka õiglase sõja küsimus ning see, kas kristlased võivad olla elukutselised sõdurid ja siiski olla päästetud. Ja ka see, milline peaks olema kristlase suhtumine kaubandusse, milline ostmine ja müümine on õiglane.

Kas lääneriikide ja Kolmanda Maailma erinevused ka kuidagi esile tõusid?
Kui tahta olla väga kriitiline, siis võime näha kõikides sellistes seminarides teatud neokolonialistlikke detaile. Otsest propagandat või mõjutamist polnud märgata, aga seksuaalsuse ja sooküsimustes oli näha erinevust konservatiivsete Aafrika kirikute ja tolerantsemate lääne arvamuste vahel. Kerkis küsimus, kas LMLi eesmärk on sellistel seminaridel aidata Kolmanda Maailma liikmeskirikute vaimulikel omandada tolerantsemaid teoloogilisi vaateid. Aga samas ma tundsin ise, et diskussioonid olid väga avatud ja keegi ei püüdnud oma seisukohta teistele peale suruda.
Me püüdsime arutada selle üle, kuivõrd võime Piibli põhjal öelda, et vaimulikud võivad olla homoseksuaalid ja mida see tähendab. Ja ka seda, kuivõrd saame õigustada naiste ordineerimist, mis on suhteliselt uus praktika luteri kirikus; praktika, mida katoliku ja õigeusu kirik ning osa luterlikest kirikutest ei ole omaks võtnud. Need teemad olid huvitaval kombel osavõtjate jaoks tundlikumad ja aktuaalsemad kui näiteks sõjateema või õiglase kaubanduse teema. Tundub, et viimastes asjades pole nii palju eriarvamusi, samas kui seksuaalsuse ja soolisusega seotud küsimused on praegu vägagi aktuaalsed.
Arvan, et probleeme ja väga praktilisi küsimusi on nendes kirikutes, kus on riigikiriku traditsioon. Sel puhul tõuseb küsimus, et kui ühiskonnas näiteks homoseksuaalide abielud on lubatud, kas see tähendab, et ka riigikirik peab laulatama homoseksuaale. See on väga oluline ja praktiline küsimus, mis puudutab riigi ja kiriku vahelisi suhteid. Need on teemad, mida erinevad luterlikud kirikud peavad tänapäeval järjest rohkem endale selgeks tegema – miks jah või miks ei ja millised teoloogilised põhjendused teatud seisukohtadel on. Kirikujuhid peavad aktsepteerima seda, et mõned koguduseliikmed või vaimulikud ei ole otsustega nõus, ja mõtlema, mida siis teha. Kuidas ikkagi hoida ühtsust ja osadust.

Miks oli teile oluline Wittenbergi külastamine, millised olid muljed sellest?
See on luteri vaimuliku jaoks nagu Iisraelis või Jeruusalemmas käimine. Naljatamisi öeldes on see nagu palverännak. Põnev on näha kohta, kus see kõik sündis, kus Luther tegutses. Ma arvan, et see aitas ka omamoodi samastada ennast Lutheri ajastuga. Wittenbergi kesklinn on päris paljus jäänud selliseks, nagu ta oli keskajal. Teatud asju peab muidugi oma ettekujutuse abil teistsuguseks tegema, näiteks teid ja ka seda, et praegu on kõik väga puhas, aga tol ajal olid selle puhtusega lood nii ja naa. Aga Lutheri elulugu ja nende sündmuste ajalugu muutus elavamaks selle kaudu, et sai neis paigus ise viibida.

Kas seminar muutis teie arusaamu mingites küsimustes, andis inspiratsiooni praktiliseks vaimulikutööks?
Kindlasti andis see mulle tõuke süveneda Lutheri teoloogiasse. Arvan, et kuna see tugevdas minu identiteeti luterlasena, siis olen juba hakanud oma jutlustes rohkem mitte ehk otseselt tsiteerima Lutherit, aga uurima enam seda, mida Luther teatud teoloogilistest küsimustest arvas. Ja ka seda, kuidas meie reageerime tema öeldule – kas nõustume temaga või ei nõustu, miks või miks mitte.
Tähtis on, et ka koguduse luterlik identiteet saaks tugevdatud. Eestis, kus sekulaar­­ne identiteet on väga tugev, aga kus on ka hästi palju ideid teistsugustest teoloogiatest, on oluline, et me luterlastena teame, mis on luterlik. Tahaksin rõhutada, et luterlus on eelkõige kristlus – see, mis on luterlik, peab olema ka piibellik ja kristlik.
Rain Soosaar

Pildigalerii: