Võttes aega palveks

10. mail Karula kirikus toimunud Valga praostkonna vaimuliku laulupäevaga, millest võttis osa umbes 80 lauljat, tähistati sealse kiriku 17. pühitsemisaastapäeva.

Laupäeval laulupäevale jõudes tuli meelde ütlemine, et ajalugu kordub. Mitte üksnes sisu, vaid ka väliste näitajate poolest. Ka 17 aastat tagasi, mil Karula mõisa aitkuivatist ümberehitatud kirik pühitsemist ootas, oli tujukas kevadilm. Nagu nüüdki raputas toona maad esimene kevadäike ja vihmasagarad vaheldusid päikese etteastetega.

Nüüd ristirahvas …
«Laulge julgesti, vennad ja õed, laulge uue vaimuga, head sõbrad,» innustas kirikulisi kohalik vaimulik, Karula koguduses 1992. aastast ametis Enno Tanilas. Lauljad olid kogunenud juba hommikul, et koosmusitseerimiseks kokku harjutada. Nüüd saabus hetk näidata ette oma töö viljad.
Aga enne, kui laul lasti kõlama Issandat kiitma, mälestati veel palve ja püstitõusmisega neid praostkonna muusikuid ja töötegijaid, kes on kutsutud ajast igavikku. Tänati aja eest, mis Kõigevägevam on andnud samal teel käimiseks.
Pärast algustervitust juhatas peo rahvakoraalist «Nüüd ristirahvas, laula sa» soololauluga sisse Eveli Roosaar, kelle viiuliõpilased Linda-Reet Groote Händeli pala «Gavott variatsioonidega» ja Hanna-Liina Vingel Haydni «Kontserdi G-duur» meisterliku esitusega hiljem piduliste südameid võlusid.
Esimese ühislauluga üles astuv ühendkoor jätkas sama koraaliga Nõo koguduse õpetaja Mart Jaansoni seades, koori juhatas Ragne Meier ning klaveril saatis autor.
Valga praostkonna kaheteistkümnest kogudusest oli oma esindajatega laulupäevale tulnud kuus: Elva, Karula, Otepää, Puhja, Rannu ja Nõo kogudus, lisaks naaberpraostkonnast Tartu Peetri kogudus. Lauluvägesid juhatasid Ingrid Tigane, Meelis Roosaar, Ragne Meier ja Edith Groote. Päeva peakorraldaja oli Puhja koguduse organist Miina-Liisa Kuusemaa.

Lauluga vanal Võrumaal
Oma kõnes toonitas diakon Tanilas, et kuigi haldusjaotuslikult ollakse Valga ja Võru maakonna piiril, on ajalooliselt tegemist jagamatu Võrumaa ühe kihelkonnakeskusega kaheksast. Siit on vaimuliku kinnitusel sirgunud ja oma elutööga kustumatu jälje jätnud isikud, kelle maailmapilti on oluliselt vorminud kohalik kuppelmaastik, mis on Eestis ainulaadne.
Enno Tanilas rääkis pastorist, riigimehest ja kirjanikust Jaan Lattikust (1878–1967), kelle loomingut läbib lõimena sünnipaiga looduse reljeefsus ning inimeste avar olek. Ise suure laulumehena ülistas praost Lattik muusika ühendavat mõju. Tanilas refereeris artiklit 1932. aasta kogumikust «Elavad söed», kus Jaan Lattik kirjutab: «Kui suur hulk rahvast üheskoos laulab, siis on ta ühine pere, kõik ühe isa lapsed, hingelt välja laulmas oma tänu, rõõmu ja ka valu.»
Kolm põlve tagasi sõnastatud väide, et kildkondadesse ja erakondadesse eraldunud ja üksteisele võõraks jäävad inimesed saavad laulu kaudu üksteisega kokku, mõjub kõnekalt ka tänapäeval.
Austuseks Jaan Lattikule laulis ühendkoor lõpetuseks «Kalla, kallis isa käsi». Laulis nii haaravalt, et pärast koorijuhtide nimelist tänamist ja praost Vallo Ehasalu sõnavõttu otsustati spontaanselt teost korrata – siis juba püsti seistes ja kõigi kirikuliste ühises esituses.
Algne plaan minna pärast pidu surnuaeda prof Robert Kannukese ja Jaan Lattiku lähedaste kalmudele laulma, jäi tiheda vihmasaju tõttu täitmata. «Õhtul läheme kogudusega ja süütame seal mälestusküünlad,» lubas Enno Tanilas.

Ruum dikteerib
Miina-Liisa Kuusemaa selgitas Eesti Kirikule, et peo korraldamist dikteeris suuresti valitud ruum. Karula kiriku kammerlikkusesse mahtus täpselt nõnda palju kirikulisi, kui emadepäeva eel kokku tuli. «Meil on olnud iga laulupäev hästi erinev, aga ühiseks osaks on püüd kaasata kavasse võimalikult palju praostkonnaga nii või teisiti seotud autoreid,» selgitab Kuusemaa. Mitmed sel korral esitusse tulnud teosed on kavas põhjusel, et nendega minnakse ka tänavu Suure-Jaani vaimulikule laulupäevale.
Liina Raudvassar